Skaudilaagri töötoas, kus õmmeldakse kaelarätte, istub nukra näoga Andero. "Harutan, mul läks sassi," ütleb ta vaikselt.
Teisipäeval sai Järvamaal Taga-metsas hoo sisse Eesti skautluse juubelilaager, kus osalejad saavad omal nahal läbi teha ajarännaku 100 aasta tagusest skaudilaagrist tänapäevani. Laagris on üle 200 skaudi. Nende seas nii eesti kui vene keelt kõnelevaid noori. Kohal on ka Tallinna vaegnägijatest skaute koondav üksus.
Laagriplats on kui pisike küla, kus igaühel oma majapidamine. "Kuna noored pidid endale ise varustuse kaasa võtma, siis küsisid paljud vanemad suuri kotte nähes lastelt, kas lähete sinna elama või," muigab laagri juht Helen Pill.
Seejuures on muljetavaldav, et hulk laagrilisi tuli kohale jalgsi matkates või jalgratastega. "Suured kotid lasime autoga siia tuua. Väiksemad võtsime selga. Tulime Viljandist ratastega. Väsitas ära, aga lõbus oli ka," räägib kolmene seltskond läbisegi.
Eesti eri paikadest kokku kogunenud skaudid on kõik leidnud endale laagriplatsi. Moodsate kuplite seas on ka vanaaegsed telgid. Õhus on lõkke lõhna.
Iga üksus on enda platsile üles seadnud oma äranägemise järgi valmistatud pesurestid. "Selle tegime siin meie," ütlevad kolm Tartu skauti ja osutavad väga oskuslikult meisterdatud nõudekuivatusresti poole. Veidi eemal jääb silma omapärane paelast sõlmitud lusikate hoidja. "Polegi varem midagi sellist näinud," kiidab Helen noorte leidlikkust.
Teevad kõike ise
Kõhutäie eest hoolitsevad laagrilised ise. Ka kõige noorematel tuleb söök endal teha. "Me teeme täna mulgiputru. Natuke kriibin kartulit, panen keema ja kruup läheb ka sisse," seletab hakkaja poiss, kes hea meelega ka kodus süüa teeb. Vanust on tal kümme aastat.
Nooremate eeliseks suuremate ees on see, et nemad teevad toitu mitte lõkke, vaid gaasipõleti peal. "Lõkke jaoks peab iga üksus endale metsast ise puid otsima. Nii saab metsa puhtaks ja vanad pehkinud puud ära kasutada," ütleb Helen.
Küsides, kui kaua võtab aega, et potitäis kartuleid lõkke peal keenuks saaks, vastab vanema rühma skaut: "Eks õhtuks saame teada!"
Lisaks söögitegemisele õpetatakse laagris ka sääsetõrje- ja nõudepesuvahendi valmistamist looduslikest ainetest. "Toimib küll," öeldakse sidrunist, äädikast, veest, soodast ja soolast valminud nõudepesuvahendi kohta.
Püstitatud telkides toimuvad erinevad tegevused – teiste seas sambla uurimine luubi ja mikroskoobi abil ning prügi sorteerimine. "See prügi siin on kõik metsa alt kokku korjatud," ütleb juhendaja. "Lisaks sellele, et noored siin palju uut õpivad, teeme ka teistele head ja koristame rämpsu ära."
Kurvad uudised
"Tulge ruttu! Linnupojakesed on pesast välja kukkunud," hõikab suurte siniste silmadega pisike tüdruk meie jutule vahele ning kutsub laagrisse kogunenuid päästeoperatsioonile.
Kuigi Helen saadab kohe ühe laagri juhendajatest noortele appi, seisavad nad hetk hiljem silmitsi õnnetu olukorraga – üks kolmest pesast välja kukkunud pääsupojast on hukkunud. Kuid noorte vaprat hinge see ei heiduta – tuuakse labidas ning kaevatakse auk. Üheskoos peetakse maha linnupoja matused. "Ehk läheb teistel paremini," loodavad laagrilised.
Seejärel suundume Tagametsa jahimajja, kus toimub tubane tegevus. Ühes toas käib elav, kohati lausa terav arutelu teemal eesti ja vene keelt kõnelevate noorte teemal. Miks ei õpi üks? Ja mida peaks tegema teine? Külas on laste õiguste osakonna nõunik Andra Reinomägi.
"Kui me muudmoodi ei oska, siis vehime käte ja jalgadega ja küll me üksteisest aru saame," arvab Narva üksuse laagriline.
Toas, kus õmmeldakse kaelarätte, jäävad tüdrukute seas silma ka poisid.
"Mis sina teed?" küsin ühelt nukra olemisega poisilt. "Harutan, mul läks sassi," vastab poiss, kel nimeks Andero, ja laseb pea norgu.
"Pole midagi, saab ju uuesti teha," lohutan ja märkan, et poisi sõrm on katki. "Saega tegin. Tahtsin oksa saagida," ütleb Andero, muutub rõõmsamaks ning ütleb kavalalt: "Vaata, mul läks kaelarätt rühma juhataja omaga segamini. Küll ma millalgi annan tagasi!"
Igatsevad internetti
Koju ei igatse eriti keegi. "Siin on nii äge," ütleb Andero.
Vaid üks tüdruk ütleb, et tema natuke igatseb: "Mitte just koju, aga sõprade järele."
Kolmest kamraadist – Artur, Egert ja Markus – koosnevast seltskonnast kaks tunnistavad, et koduigatsusest suurem on igatsus interneti järele. "Tahaks oma Youtub’e üle vaadata," ütleb Egert. "Ja mina Facebooki," ohkab Artur, et oleks metsas vähemalt wifi. "Mida sa sellega veel teed, kui arvuti kodus on?" küsib Markus. "Siis saaks ju telefoniga netti minna," selgitab Egert.
