Lehepealkirjadest võib jääda mulje, justkui oleksid kasumiahned Sõnajalad üritanud terve Muhu saare elanikke röögatu altkäemaksuga ära osta. Veidi süvenedes jääb loost teistsugune mulje: ärimehed, kelle planeeritav majandustegevus võib segada kohalike elanike edaspidist elu, üritasid leida kompromissi ja kompenseerida kogukonnale nende elukvaliteedi võimalikku häirimist.
Ilma igasuguse sümpaatiata vendade-õdede Sõnajalgade ja nende senise äriajamise tava vastu tuleb tunnistada, et selline stiil on Eestis seni äärmiselt vähe levinud ja tervitamist väärt. Loogiline ju, et kui põhjustad kohalikele elanikele oma tuulikuga ebamugavusi, siis üritad midagi selle kompenseerimiseks vastu pakkuda. Senised kogemused tuulikuparkidega on võrdlemisi vastuolulised: küll kaebavad lähedalasuvate majade elanikud müra, küll vibratsiooni ja tekkiva elektromagnetvälja väidetava mõju üle.
Iseasi, et ju siis pakkusid Sõnajalad Võiküla rahvale, kuhu nad oma generaatorit püsti tahavad panna, liiga vähe. Võimalik, et üheainsa generaatori töös hoidmisega ei saagi rohkem välja anda, äri läheks kahjumlikuks kätte. Kuid kõnekas on fakt, et ka selle ühe aparaadi töö lubab kasumi kõrvalt midagi kohalikele elanikele maksta – rohelise energia tootmine näib olevat Eestis vägagi tulus äri. Aga see on juba eraldi teema.
Hiljutises intervjuus rääkis Artur Talvik oma unistuste Eestist, kus külakogukonnad võiksid elektrit üldse tasuta saada, just sellistel juhtudel, kui lubavad ettevõtjail oma elukohas tuuleparke püstitada. Polegi nii utoopiline – vähemalt korralik hinnasoodustus võiks olla täiesti reaalne kauplemisobjekt.
Aasta tagasi hoidis avalikkust ärevil Tuhala nõiakaevu asukohas Nabala kandis toimuv, kus kaevandamist kavandav ettevõte üritas kohalike inimeste arvamusest lihtsalt üle sõita. Kompromissi otsimine kogukonnaga ei tulnud sealsetele asjameestele vist pähegi. Tahaks loota, et näeme esimesi märke mõtteviisi muutumise kohta.
