Mitmed Eesti jalgpalliklubid ei ole nõus alkoholi müümist tribüünidel peatama, viidates sellele, et muidu kaovad staadionidelt ka niigi vähesed poolehoidjad.
Pühapäeval lõppenud UEFA U19 turniir Tallinnas, Haapsalus ja Rakveres tõi staadionidele üle 46 000 poolehoidja, mitmed mängud läksid täismajale. Politseinikuna turniirist saadud positiivne kogemus pani mõtlema, et just selliseid toetajaid tahaksin jalgpallisõbrana tribüünidel näha.
Jagan jalgpallipubliku tinglikult ja kogemusest lähtuvalt viide kategooriasse: juhuslikud külastajad, toetajad, fännid, ultrad ja huligaanid. Ladudes jalgpalli äsjailmutanud publikukultuurile vundamenti, tuleb meil teha väga selgeid valikuid ja määratleda see sihtgrupp, kelle nimel me oleme valmis pingutama (loe: investeerima) ja keda me tahame staadionidel näha ja kuulda.
Publiku viis kategooriat
Selleks, et saada publikult tulu – nii emotsionaalset toetust kui ka piletitulu –, tuleb enne eesmärgi nimel kõvasti pingutada. Näidata publikule kätte see teeots ja anda reisiks kaasa just see, mis on ühele euroopalikule kultuurile kohane. Ka Müncheni suurklubi ei müü oma hooajamänge välja üleöö tekkinud huvist lähtuvalt. Lisaks sportlikele tulemustele on selle taga aastatepikkune töö ning selle kinnituseks on ka särginumber 12, mida ei anta välja ühelegi mängijale, kuna see on pühendatud klubi toetajatele.
Kes on need viie kategooria esindajad, kellest algul rääkisin? Juhuslikud külastajad on need, kelle toovad staadionile mänguvälised asjaolud – olgu nendeks meediakära, kohaletulnud staarid või vajadus ennast presenteerida seal, kus on kaamera ja sähvivad välklambid. Sellelaadne publik ilmub välja ainult väga erilisteks mängudeks ja tavapäraselt neid staadionil ei näe. Jalgpall on neile võimaluseks ja kohaks ennast näidata.
Toetajad tulevad ja toovad tribüünidele sellise sportliku hõngu, mida oli suurepäraselt tunda pea kõigil äsjalõppenud UEFA U19 mängudel. Tegemist on asjatundlike ja emotsionaalsete inimestega, kes elavad spordile kaasa ja tunnevad rõõmu õnnestumistest. Ideaalis võiksid nad olla tribüünidel enamuses. Just selliseid spordisõpru võib kohata meile nii omaselt kergejõustikustaadionil kui ka suusaraja ääres ning nende üle võib Eesti uhkust tunda, kuna just tänu neile oleme saanud välismaailma tunnustuse heatahtliku ja objektiivse spordipubliku näol. Nüüd on vaja need inimesed kinnistada ka jalgpallistaadionile.
Fännid. Vikipeedia räägib fanatismist – see on millegi kirglik, sageli norme ületav pooldamine. Õigekeelsuse sõnaraamat ütleb omakorda, et fanaatik on millegi kirglik kaitsja või harrastaja ja fänn innukas huviline. Keeleliselt võib tuletada, et fänn on oma tüve saanud fanaatikust ja kui vaadata sõnaseletusi, siis ongi fänlus fanatismi pehmem esinemise vorm. Fanaatikuid võibki minu käsitluse järgselt pidada Euroopas kasutatava mõiste ultra vasteks.
Ultra on aga oma iseloomult äärmuslane, kelle kalduvus antisotsiaalseks käitumiseks on prognoositav ning kes kasutades gruppi ja anonüümsust elab välja oma vimma, sõltuvust ja komplekse nii vastaste kui ka ühiskonna suhtes. Sageli jääb omade toetamine vastaste halvustamise ja ründamise varju. Mis juba iseenesest ei kanna spordis kehtiva ausa mängu norme.
Huligaanid, Eestis õnneks vähelevinud
Viimase grupina toon välja huligaanid. Arvestades, et nendega tegelemine on ühiskonnas peamiselt politsei pärusmaa, tuleb siiski nende suhtes väga selge seisukoht võtta ka spordiala kureerival alaliidul. Kui ultrad on oma arvukuselt vähetähtsad koos oma väljakujunenud tavade ja pahedega, on nende silmapaistvus ja negatiivne mõju publikule ikkagi suhteliselt suur. Huligaanid on aga väga selgelt orienteeritud vägivallale ja hirmu külvamisele, soovides sellisel teel saavutada üleolekut ja võimu. Õnneks pole see pahe Eestis juurdunud. Seega jääbki kaks sihtgruppi, kelle nimel võidelda ja muuta nad toetajateks selle sõna parimas tähenduses.
Mida selleks teha? Avardada juhuslikult staadionile sattunute silmaringi ja anda neile kaasa väärtused, mis toovad nad tagasi juba teadlike ning pühendunud toetajatena. Samas soodustada fännide sellist tiivasirutust ja haaret, et neid ei mõjutaks pahelisus ja labasus ning nad ei muutuks äärmuslike vaadetega sõltlasteks. See on aga juba kultuuri küsimus nii laiemas kui ka kitsamas tähenduses. Toetamine ei saa põhineda vastandumisel ega vihal. Toetamine on iseenesest juba plussmärgiga, aga vastase alandamine ja temasse mitte-spordimehelik suhtumine teeb toetamisest äärmusliku ja miinusmärgiga nähtuse.
Intelligentne publik tribüünile
Süvenedes äsjalõppenud turniiri publiku struktuuri, on meil kõik võimalused arendamaks suurepärast jalgpallipublikut. Staadionil domineerisid just need, keda me sinna ka iga päev ootame – perekonnad, särasilmsed noored ja lapsed. Tribüünidel kumas heatahtlikkuse oreool ning finaalmäng näitas, et publik oli teadlik ja vaatamata meie meeskonna mitteosalemisele loodi kõigi asjaolude koosmõjul endale haarav vaatemäng.
Meil on vaja staadionile tuua inimesed, kellele sport ja sellele kaasaelamine ning armastus oma kodumaa, linna, asumi või küla vastu ning hoolimine ja lugupidamine naabrist või vastasest on südameasi ja selleks ei vajata mõjutusi hetkemoest, alkoholist ega otsita väljundit vägivalla näol. Nii nagu president Lennart Meri omal ajal ütles: laulupidu ei ole kunagi moes olnud, sest laulupidu ei ole moeasi. Laulupidu on südameasi. Loodame, et läbi meile usaldatud turniiri jõudis jalgpalli toetamine ka meie südameasjaks.
