Palju aastaid tagasi küsiti Armeenia raadiolt: «Kas on võimalik ehitada kommunismi ühel maal?» Armeenia raadio vastas, et on küll, ise tuleb aga samal ajal elada teisel maal. Tänapäeva Eesti Vabariigis tundub asi olevat samamoodi. Miks siis? Miks eestlane, kes Vabadussõjas ja Eesti Leegionis oli valmis oma elu ohverdama oma kodumaa eest, nüüd siis äkki nii arvab?
Muidugi, mujal makstakse rohkem. Kuid minu arvates on peapõhjus siiski selles, et meil puudub rahvusriik. Meie poliitikud väidavad, et rahvusriike nüüd enam ei olegi. Nõustuksin nendega, kui mind ei oleks Venemaal Orjolis bussist välja visatud seepärast, et vestlesin oma töökaaslasega eesti keeles. Meile selgitati, et Eestis võite rääkida eesti keelt, kuid Venemaal tuleb rääkida vene keeles. Eestlane näiteks Tallinnas kuulab häbelikult venekeelset juttu, kuna tavaliselt bussis on venelased enamuses.
Millal saab mõnda rahvust Eestis lugeda vähemusrahvuseks ja millal teiseks põhirahvuseks? Need andmed pole just kõige värskemad, kuid eestlasi elas Tallinnas 49,51%, Kehras 49,73%, Loksal 32,01%, Maardus 16,93%, Paldiskis 6,38%, Kiviõlis 38,35%, Kohtla-Järvel 20,69%, Narvas 3,89%, Narva-Jõesuus 13,71%, Püssis 43,57%, Sillamäel 3,16%, Mustvees 41,96%, Tapal 44,82%. Muide enne sõda elasid nendes asulates põhiliselt eestlased. Vaid Petseris oli 45,2% venelasi.
Oma suhtumist Eesti Vabariiki ja eestlastesse väljendas see nn. vähemusrahvus selgelt möödunud sajandi 90ndate algul miitingutel Linnahalli juures ja 2007. aastal pronkssõduri juures. /---/
Minu unistuste Eesti on riik, kus kõikjal on põhiliselt eestlased, kus valitseks eesti keel ja eesti meel, ning kus võiks vaenlasele näkku öelda, et ta on vaenlane, mitte kartes seepärast karistust rahvustevahelise vaenu õhutamise pärast. Eestlaste maa ümberrahvustamine toimus väga lihtsalt. Kes seda kritiseeris, lasti maha. Dekoloniseerimine on märksa keerukam. Ent kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
