Majandusteadlane Heido Vitsur ei usu, et eurokriis võiks venida aastakümnete pikkuseks, sest loodetavasti tehakse radikaalsed otsused ikkagi enne ära. Ent see ei pruugi juhtuda niipea, sest praegu ei ole olukord liikmesriikides veel kaugeltki katastroofiline.
Kas eurotsooni kriis võib kesta 20 aastat, nagu kirjutati hiljuti näiteks Financial Timesis?
Arvan, et mitte. Kui juba praegu, pärast kaheaastast kriisi, on ametiisikud hakanud avalikult rääkima eurotsooni lagunemisest, siis agoonia venimist 20 aasta pikkuseks ma küll ette ei kujuta. Kui praegu ei suudeta tihedama liidu suunas piisava kiirusega edasi liikuma hakata, on lagunemine või ümberformeerumine minu arust paratamatu. Täna ei piisa olukorra stabiliseerimiseks enam reformide lubamisest ja võla refinantseerimiseks tehtavatest rahasüstidest heal juhulgi kauemaks kui paariks kuuks. Ja sedagi mitte lõputult.
Lisaks sellele arvan, et mida edasi, seda keerulisemaks euroala kriisi lahendamine läheb. Me ei saa ju käsitleda euroala kriisi isoleeritult sellest kriisist, mis lahvatas neli aastat tagasi ja tõi muu hulgas ilmseks ka need eurotsooni sünnidefektid, mis on teinud euroalast maailmamajanduse praeguse hetke suurima murelapse.
Paraku polegi eurotsooni kriisile kogu probleemi süsteemse käsitluseta tõelist lahendust võimalik leida. Esiteks on murekoht, et eurotsoon sündis ebatäiusliku valuutaliiduna ning sellist rahapoliitikat, mis kõigile enam-vähemgi rahuldavalt sobiks, pole siin praktiliselt võimalik leida. Ühesugune intress ja vahetuskurss kõikidele erineva konkurentsivõimega ja erinevas majandustsükli faasis olevatele maadele lihtsalt ei sobi. Ja selliste ebakõlade ületamine on tunduvalt keerulisem kui riigivõlgade refinantseerimise ja eelarvete tasakaalu probleemidest jagu-saamine.
Teiseks ei saa me loota, et Euroopal on oma probleemide lahendamiseks aega 20 aastat. Maailmas toimuvad arengud ei jäta meile selleks lihtsalt aega. Pikemaajalises, see on kümmet aastat ületavas perspektiivis on riigivõla konkreetsest suurusest palju enam tähtsust sellistel küsimustel nagu eurotsooni konkurentsivõime maailmas ja selle suurendamise võimalused eurotsooni üksikutes riikides ja üldiselt. Samuti eurotsooni kuuluvate riikide suutlikkus toime tulla selliste väljakutsetega nagu madal sündivus ja keskmise eluea kasv, Aasia riikide kiire areng, tööpuudus koos struktuurse tööjõupuudusega, nõudluse nõrkus maailmaturul, keskkonna ja ressurssidega seotud küsimused jne.
Peame tunnistama, et Euroopa Liidu sarnases nõrgas liidus kipub kriisis probleemide lahendamine arengutele enam jalgu jääma kui föderatiivsetes või unitaarsetes riikides.
Kahjuks pole hetkel erilist põhjust loota, et eurotsoonis midagi radikaalsemat olukorra parandamiseks tehtaks, sest praegu pole olukord enamikus eurotsooni maades veel katastroofiline. Samal põhjusel ei taheta veel tõsiselt tegelda ka möödunud kümnenditel tehtud majanduspoliitiliste vigade süvaanalüüsiga, mistõttu kriisi tegelikud põhjused jäävad välja toomata ja loomulikult ka kõrvaldamata.
Euribor on rekordmadal. Millist mõju see kriisile avaldab?
Tavaliselt stimuleerib intressimäära alandamine ja selle madalal hoidmine majandust ja pole põhjust arvata, et sellel ka praegu mingit mõju ei oleks. Samas on siiski selge ka see, et ajalooliselt madal intress ja selle edasine alandamine (milleks erilist ruumi enam polegi), ei ole seekord majanduslikule aktiivsusele oodatud impulssi andnud ega tõenäoliselt annagi. See aga tähendab seda, et Euroopal tuleb minna sama teed, mida mööda Ühendriigid on enam-vähem kogu kriisi kestel liikunud ja emiteerida ühel või teisel kujul raha. Paraku toob selline raha lisandumine majandusse mõnevõrra hiljem reeglina kaasa inflatsiooni kiirenemise ja viimane omakorda intressimäärade tõstmise vajaduse.
Nimetasite raha juurdetrükki. On kuulda olnud hääli, et eurot võib ees oodata isegi kuni 20protsendiline kaudne devalveerimine.
On loogiline, et juhul kui Euroopa hakkab rakendama nn kvantitatiivse leevendamise poliitikat, hakkab odavnema ka euro, kuid seda peaasjalikult võrreldes eelmise perioodi euroga. Samas ma ei usu, et euro võiks oma tähtsamate kaubanduspartnerite (eeskätt USA ja Hiina, aga ka Venemaa) valuutade suhtes praeguselt suhteliselt madalalt baasilt nii dramaatiliselt edasi odavneda. Viimased pole sellest vähemalgi määral huvitatud ja suudavad oma palju selgepiirilisemaid huve tunduvalt operatiivsemalt kaitsta kui vastandlike huvidega Euroopa, kus euro odavnemisest on huvitatud eeskätt Vahemeremaad, aga mitte Saksamaa. Seetõttu ei tohiks prognoositav euro odavnemine meie konkurentsivõimet eriti mõjutada, ei Euroopa Liidus ega ka mujal maailmas. Küll aga oleks kannatajaks hoiustajad ja inimesed, kelle sissetulekuid inflatsiooni alusel ei korrigeerita.
Mida soovitaksite inimesele, kel praegu ees näiteks kodulaenu võtmine? Kas kasutada võimalust määrata kindel intress või kasutada ikkagi tavalist mudelit euribor pluss intressimäär?
Kuivõrd intressid on praegu madalad, muudab pikaajalise laenu puhul intressi fikseerimine võrreldes muutuva intressiga laenuga inimesele laenu kulutuste suuruse mõttes tunduvalt riskivabamaks. Liiati tuleb arvestada seda, et intresside edasiseks alandamiseks on jäänud väga vähe ruumi, mistõttu ei ole ka lühiajaliste laenude korral oodata intresside alanemisest erilist kokkuhoidu. Kuid mõningane intresside alanemine ja intressikulu vähenemine lühiajalises perspektiivis on siiski veel võimalik. Pikaajaliste laenude puhul on aga intresside kallinemise tõenäosus suur.
Kas on loota, et kütusehinnad võiksid langeda ja pikemas perspektiivis ka madalale jääda?
Kütuse hinnad sõltuvad küll kõige enam maailmamajanduse kasvutempost, kuid samaväärselt või isegi enam võib hetke kütuste hinda mõjutada poliitiline olukord naftarikastes regioonides. Kuivõrd praeguse majanduskonjunktuuri juures ei ole majanduslikku alust kütuste kallinemiseks ega ka eriliseks odavnemiseks nõudluse kokkutõmbumise tõttu, ei või seda öelda poliitiliste mõjurite kohta. Kuid neid arenguid ei oska ma kuidagi prognoosida. Seega oleks vastus selline – kui poliitiline olukord Lähis-Idas oluliselt ei teravne, ei tohiks kütused praegu kallineda. Erilisse odavnemisse ma ka ei usu, sest OPEC püüab toornafta hinda hoida 100 USD läheduses.
