Täna Tour de France 14. etapil 125. koha saanud Rein Taaramäe tunnistas, et kaotatud minutites ei ole täna süüdistada mitte kedagi teist, kui iseennast.
"Taktika oli meeskonnal selline, et härra Taara esimesel tõusul (6 km pikk) eest ära sõidaks. Esimesed 25 km oli sile. Keskmine kiirus oli üle 50 km/h ja siis hakkas tõus. Tunne oli OK, aga peas oli ajude asemel ei tea mis. Lolli tuhinaga panin juba 5 km enne tõusu lõppu litriga minema," kirjeldas Taaramäe blog.com keskkonnas asuvas Ratta-Rambo blogis.
"Taga kühveldati ka kõva hooga ja nii ma seal sõitsin umbes 10-sekundilise vahega ning siis tuli grupp tagant järele, mis oli aga täiesti ribadeks. Olime vaid umbes 25 mehega, andsime sama hooga edasi ja mina panin viimase kahe kilomeetri jooksul justkui finišit."
"Üleval oli meid vaid 5-6 meest, kuid olime kõik nii võlas, et mõni hetk hiljem jõudsid grupid ükshaaval järele. Kokku oli meid 50-60 meest. Nii juppideks tõmbasin asja, aga pärast olin täiesti kutu. Sellest hoolimata üritasin veel mingi 20 korda sileda peal, kuid asjatult. Kui õige punt läks, olin kuskil hinge tõmbamas. Nii ta läkski," rääkis täna võitjale pea ligi poole tunniga kaotanud Taaramäe.
"Edasi oli jube kang! Jalad ei tahtnud üldse enam ringi käia ja kui esimesele pikale tõusule jõudsime, siis seal olin pundi taga meestega, kellel olid näod nii oi oi et ... nagu krematooriumis oleks olnud."
"Selg lõhkus hirmsat valu ning laskumisel oli hullumeelselt külm. Mind oleks võinud iseloomustada kui jääkaru, kes rattaga sõidab. No nii siga külm oli! Viimase pika mäe all olin juba grupi taga, aga see oli nii plaanitud. Jalad olid niigi tuimad nagu telliskivid ja plaan oli lõpetada rahulikult. Eks ikka selleks, et jõudu säästa ja kusagil veel midagi proovida. Äkki homme? Kes teab..."
