Mind lõi täiega pahviks see, kui poja pruut nii muu seas teatas, et ta on otsustanud nüüd minu pojaga lapse saada. Täiesti mõtlematult küsisin, et miks just nüüd, kuigi noored on koos elanud juba kaks aastat ja see on loomulik, kui nad lapsesaamisele mõtlevad.
Minia, selline tragi ja ladusa jutuga tüdruk, loetles mulle näppude peal üles, millise meditsiinilise kadalipu on nad mõlemad läbi teinud, pooled neist oma raha eest. Oma tulevase mehe käsutas minia isegi suguhaiguste arsti juurde ja olevat koguni sperma elujõulisust lasknud kindlaks määrata. Et kui tänini pole õnnestunud tal rasestuda, äkki on viga mehes.
Nüüd elavad noored siis ülitervislikku elu, alkoholi ei pruugi, poeg piirab suitsetamist. Õhtul lähevad hiljemalt kell 11 magama. Peaksin selle kõige üle rõõmu tundma, aga vastupidi: teatud mõttes tunnen kõhedust nii targa ja tarmuka noore naise ees. Mis hakkab siis saama, kui lapsuke ükskord sünnib, seda ei oska ma ette kujutadagi.
Kõik on kontrollitud ja analüüsid tervisliku ja vaimse seisundi kohta tehtud? Palju õnne! Kuidas iganes noorte elu edaspidi ka ei kulgeks, ühes võite kindel olla, et kaks noort inimest on lapsetegemise mõttes täiesti terved. Edasine ehk siis lapse sünd on, nagu öeldakse, jumala kätes ja siin ei ole isegi minial enam võimalust kaasa rääkida.
