Fakt, et Ameerika Ühendriigid valisid uute demokraatiate nõustamisprojekti kaasesimeheks Eesti, näitab, et USA tunnustab kõige kõrgemal tasemel seda teed, mis me kahekümne aasta jooksul läbi oleme käinud.
USA välisminister Hillary Clinton ja Eesti välisminister Urmas Paet kuulutasid eile Ulaanbaataris välja uute demokraatiate nõustamisprojekti LEND (Leaders Engaged in New Democracies). Eesti osaks on «koos Ameerika Ühendriikidega toetada üleminekuriikide moderniseerumist ja demokratiseerumist ning jagada oma reformi- ja e-riigi kogemust», nagu teatab meie välisministeerium.
Meie siin võime kõveralt muiata, et ei tea, mida peaks meil olema teistele õpetada, ja mis demokraatia see meil ikka on võrreldes nn vanade demokraatiatega. Meenutame rahvaasemike küüned-enda-poole mentaliteeti, kahtlasi annetusi erakondadele ja kummaliste tulemustega hääletusi parlamendis. Kui seltskonnas tuleb jutuks e-riik, hakkavad inimesed järjest muljetama, kui keeruline on Eesti kuulsates e-keskkondades tegelikult riigiga suhelda. Sõna «reform» kuuldes meenuvad surnud seisus haldusreform, kirgi küttev haridusreform ja kiiruga Meikargate’i summutama seatud riigireform. Olgugi riigitüüril juba pikemat aega nime poolest reforme ülimaks pidav erakond, pole viimasel ajal ühtegi ellu viidud.
Ent tsiteerigem samuti Reformierakonda kuuluvat Rait Marustet, kes meie möödunudlaupäevases intervjuus ütles, et oleme siiani liiga kärsitud ja võtame liiga must-valgeid hoiakuid. Siinkohal tuleb temaga suures plaanis nõustuda: tegelikult me paistame oma Ida-Euroopa saatusekaaslaste taustal tõepoolest päris tublid välja. Mida kaugemalt vaadata, seda tublimad.
Või tuleb tunnustada meie väsimatute enesekiitjate tööd, millel näib nüüd olevat lausa rahvusvaheline tulemus? Et korruta aga oma juttu Eestist kui e-tiigrist ja küberkaitsespetsialistist ja demokraatia ekspordi eksperdist, küll see sulle lõpuks külge jääb.
See, et suur osa eesti rahvast meie eduloost kuidagi osa ei saa, on teine ja hoopis murettekitavam küsimus.
