Tänavune suvi tuleb pikkamisi. Seega peavad toimetuste suvereporterid alles ootama aega, mil saab ükskord hakata vahendama igikuumi uudiseid õlle ja jäätise müügirekorditest.
Päris nn hapukurgihooajani (august), mil uudisekünnise ületavad juba pidurdamatult paisuvad hiidkõrvitsad või randa eksinud vaskuss, on veel veidi aega. Kuna aga leheruumid ja portaalide seinad vajavad pidevalt täitmist, võibki meie meediakausis täheldada uut tõusvat trendi. Tänavu suvel tuleb huvitavaid ideid Eesti elu uueks muutmiseks nagu küllusesarvest. Ilmselt on just vihmane suvesoojus parim pinnas murranguliste mõtete võrsumiseks.
Otsa tegi lahti roosa majandusleht, mille veergudel käib võistlus kõige originaalsema idee saamiseks ühiskonna alustalade ära- või ümbervahetamiseks. Juba on salves järgmised ettepanekud. Muudame kõik palgad ja hinnad kolmekordseteks (ohoo, nii jõuamegi viie rikkama hulka!). Tõstame ainult palgad kahekordseteks (miks mitte pensionid neljakordseteks?). Läheme tagasi Eesti kroonile (tõesti, paljudel on need veel ju alles). Kreeka ei peakski oma võlgu tagasi maksma (suur võlg olevat laenajate mure). Teeme hoopiski soomlastega koos ühise raha (euroga uppujate päästmine pole meie asi!). Oeh, suvi on alles poole peal.
Riigireform või asendustegevus?
Ka poliitikud on otsustanud suve veeta intellektuaalselt huvitavate ideede üle mediteerides ja debateerides. Muudame valimisnimekirjad sellisteks, et kõige rohkem hääli kogunud saavad parlamenti pääsemisel kõrgeima asetuse (palju õnne tantsusaatesse pääsenutele ja kaastunne väheatraktiivsetele taibudele). Riigikogu liige võiks töötada poole kohaga ning meie parlament võiks olla kahekojaline (idee esitanud eksriigikogulane töötas seal tõesti poole vinnaga.). Kaotame ära maavanemate institutsiooni (ja nimetame selle asendustegevuse uhkelt riigireformiks!).
Jürgen Habermasile kuulub väide, et avalikus arvamuses toimib tugevama argumendi võim. Kõikidele eelviidatud ideesähvatustele võib leida mitmeid nii poolt- kui vastuargumente. Vaidlustes sünnib mõnikord ka tõde, ent kui debatti peetakse eeskätt debati enda pärast, sünnib sealt enamasti meelelahutus.
Meenuvad kunagine kodanikuportaal «Täna otsustan mina» ja «Teeme ära!» mõttetalgud. Neiski kogunes hulk huvitavaid ideid, mis enamasti omapärasteks mõteteks ongi jäänud. Aga omamoodi abiks on iga ühiskondlik väitlus. Näiteks sajandialguse pseudodebatt sinimustvalge ristilipu võimaliku kasutuselevõtu kohta kinnistas rahva poolehoidu olemasolevale trikoloorile.
Huvi eemale päris probleemilt
Tean omast praktikast, miks sageli selliseid revolutsioonilisi ettepanekuid genereeritakse. Mitmed head aastad tagasi korraldasime sotsiaalkampaaniat, mille eesmärk oli meedias tekitada võimalikult palju diskussiooni kohaliku tööturu paindlikumaks muutmise võimalustest. Et teemale hoogu anda, kirjutasin tookord kolumni ettepanekuga jagada kaheksatunnine tööpäev kaheks: neljatunnine tsükkel hommikul ja neljatunnine pärastlõunal. Ja juhtiv päevaleht avaldaski selle artikli!
Muide, olen endiselt arvamusel, et selline tööaja jagamine võimaldaks paljudele inimestele mugavamat töö- ja pereelu ühitamist, rääkimata tipptundide hajutamisest liikluses või kaubanduses. Kuid tunnistan, et eeskätt ajendas mind sellist meie kliimas mõnevõrra tavatut ideed välja käima just sotsiaalkampaania formaat.
Kui paljud tänavusuviste su-perideede autorid tunnistaksid, et nende ettepanekute vedru on kas lihtsalt soov silma paista või avalikku huvi tegelikkuse probleemidelt kõrvale juhtida?
