Vanus veidi alla 50, mees. Kaks korda olnud abielus, lapsed suured. Töö on, raha on. Elamine on. Aga naist pole, kellega õhtul kuhugi välja minna ja midagi toredat ette võtta. Või nädalalõppudel koos olla. Esialgu kooseluga ei kiirustaks, saaks kõigepealt tuttavaks.
Suveõhtud on pikad ja igavad, olen üksinda. Võib-olla on viga minus endas – elan vales linnas ja auto pole päris see, mis naised kiljuma võtaks. Ööklubis olen mõned korrad käinud. Ei oska noorte naistega millestki rääkida. Ühist jututeemat ei arene.
Arvuti kasutamisel olen sutsu «värske», ei ole Facebooki ega midagi. Ei oska oma fotot üles riputada, konto loomisega saaksin kuidagi ehk hakkama.
Nii ma siis elan, juba kolmandat aastat. Vahel helistan laste emadele, räägime nagu vanad sõbrad. Nemad saavad minust aru, et ma otsin kaaslast. Soovitavad lootust mitte kaotada, vaid edasi otsida. Vabasid ja toredaid naisi olevat palju! Kus nad siis on? Üksik Hunt
Stella: «Üksik Hunt eksisteerib reaalselt, ei ole pastakast välja imetud libateema ega ajakirjanduslik ekperiment. Inimene on tõepoolest üksik ja mitte ainult sel suvel. Mees elab ühes Lõuna-Eesti linnas, tema toimiv meiliaadress on saadaval.
