Enne valimisi laialt reklaamitud võlakaitseseaduse alusel pole tänaseks abi saanud mitte ükski hädaline.
Mullu aprillis jõustunud võlakaitse seadus pidi pakkuma ajutistesse makseraskustesse sattunud inimestele võimalust oma võlad ümber kujundada ja vältida nii pankrotimenetlust.
Juuni lõpu seisuga on maakohtutesse esitatud 61 võlgade ümberkujundamise avaldust, millest 51 pole kohus menetlusse võtnud, viidates «andmete puudulikkusele». Kümne asja osas veel menetlus käib.
Veider, et lõviosa avaldustest nõnda puudulike andmetega on esitatud. Ju peetakse siin silmas nüanssi, mis torkas silma juba seaduse vastuvõtmise ajal: et kohus võlakaitseseaduse alusel hättasattunud kodulaenuomaniku avaldust arutama hakkaks, on vajalik teise poole ehk enamasti panga nõusolek. Miks aga peaks pank huvitatud olema asja keerulisemaks ajamisest?
Võlakaitse ei rakendu ka juhul, kui kohtu hinnangul inimese sissetulekud siiski ei suuda teda pankrotist päästa. Kohustusi ju seaduse alusel tegelikult ei tühistata.
See seadus aitab 160 000 kodulaenuomanikku, ütles Ken-Marti Vaher enne seaduse vastuvõtmist. Pärast rääkis Vaher juba ajutistesse raskustesse sattunud vastutustundliku võlgniku aitamisest ja et seadusest on valesti aru saadud.
Kui ühest seadusest pole aasta jooksul kellelegi tulu tõusnud, on see ju selge praak? Või nimetame asju õigete nimedega: IRL on seadusloome rakendanud edukalt oma valimispropaganda teenistusse.
