Olümpiakoondise kollanokk Anna Pohlak tunnistab, et jahiga seilamises on romantikat, võistluspurjetamises mitte: "Laseriga sõitmine on karm võitlus. Mida ekstreemsem, seda parem."
Maailm tundub olevat kohutavalt ebaõiglane. Laskur Anžela Voronova pidi ootama esimest olümpiat 42 aastat. Kuue tiitlimedali omanik vehkleja Irina Embrich alles unistab olümpiast. Pohlakul (18) õnnestus suurimale spordipeole pääseda esimesel katsel.
"Elu ongi ebaõiglane," manab Pohlak näole kahetseva ilme. "Ka spordis on ebaõiglust küllaga. Alad on erinevad, normid on erinevad... Purjetamises pääseb olümpiale igast riigist vaid üks. Sa võid olla maailma teine, aga kui su kaasmaalane on esimene..."
Unistav realist
Verinoorelt olümpiale... Polegi olnud võimalust unistustes hõljuda, et nüüd rügan neli aastat ennastunustavalt, ja siis ehk...
"Eks ma unista palju, kuid mis sporti puutub, siin on jalad kindlalt maas. Tean, millises punktis olen – ma ei arva endast veel liiga palju – ja tean, kuhu jõuda tahan."
Aga kuidas pisiunistustega on? Ikka ju loodad, et tuleks tuul ja tõukaks just sinu paati?
"Loodad muidugi, et püüad ootamatult pagi kinni, ent seal pole unistuste täitumisega just palju pistmist. Pagidel on oma loogika – vaatad kalda kuju, pilvi, üritad looduse ettearvamatust välja lugeda. Kui loedki, siis tuleb see pagi ka kätte saada. Ning lõpuks tuleb ikkagi välja, et mida tituleeritum on purjetaja, seda paremini tingimusi loeb ja pagisid püüab."
Ja ikkagi tuleb välja, et kõik on kinni geenides.
Pohlaku isa on purjetamisfanaatik, viis tütre merd nuusutama, ja jahi pardale ja... Piisas Annal algajate kümnepäevased seilamiskursused läbi teha, kui asi oli otsustatud. Piltlikult öeldes ei tahtnud tütar enam paadist välja tulla.
Kosmeetika 50+
"Tunnen end paadis väga koduselt," selgitab Pohlak, üritades keerulisi termineid vältida. "Lahe on kontrollida ennast ja paati, ise tegutseda-valida-otsustada. Purjetada ja purjetada, õppida paati tunnetama, panna see endale alluma. Sa pead olema füüsiliselt tugev, vaimselt tugev, tehniliselt tugev. Nägema nii-öelda platsi, lugema tuult, hoovusi, pilvi ja mida kõike veel. Arvestama, kuidas jõuda enne teisi finišisse. Tugeva tuulega peab olema võimu, nõrga tuulega kannatust..."
Aga kuhu jääb romantika? Et seilad lainetel, juuksed tuules lehvimas?
"Jahiga sõites on romantika, Laseriga mitte. Laseriga on karm võitlus. Mida ekstreemsem, seda parem," naerab Pohlak ja tõdeb, et mis on selles romantilist, kui sõidueelne meikimine tähendab päevituskreemi näolekandmist. "Kreem 50+. Väiksena sain vitsad kätte, kui lootusetult ära põlesin. Eestis, tõsi, on päike leebem, saab ka lahjema kreemiga hakkama."
Pohlak murrab kogu oma särava oleku ja ellusuhtumisega müüdi, et noorus on hukka läinud. Ta jõuab aastaga kohutavalt palju: pääses olümpiale, lõpetas Reaalkooli ja tuli Audentese ridades A-klassi meistriks korvpallis! Korvpall olla kõrvalhobi, aga: "Kes teeb, see jõuab. Kõike saab, kui väga tahad."
Nutitelefonitu
Ta ei hängi ega ole netihull: "Ikka suhtlen arvutis, see on odavam kui helistamine. Aga i-Padi ma merele ei võta ja nutitelefoni pole mul sootuks. Ma ei tea, kas olen tänapäevane noor või mitte, sest ei saa sellest mõistest aru. Teen seda, mida hing soovib ja kui päevas augud tekivad, suhtlen sõpradega."
Ning lõpuks, ta julgeb suurelt unistada: "Olümpiale pääsemine on küll ääretult tore, kuid ma ei lähe osalema, ka Londonisse mitte, kuigi loota mul seekord suurt ei ole. Minu olümpia tuleb veel. Osalemine pole see, mille nimel pingutada, peab olema soov midagi vägevat korda saata."
Prints võib saabuda ka jala
Milline on olnud karmim olukord merel?
Sõitsin esimest aastat Optimistiga. Paadid olid vanad, tuul tugev, ühtäkki märkan, et paadi keskel on pragu. Ja mina, väike tüdruk, keset merd. Sain siiski õnnelikult kaldale, paat pooleks ei läinud.
Millal viimati nutsid?
Poetasin pisara siis, kui õele olümpiapääsme võitmisest teatasin. Tema nuttis rõõmust ja seepeale läksid ka minu silmad märjaks.
Mida ütleksid Gerd Kanterile enne kettaheite olümpiafinaali?
Oled suurepärane sportlane, imetlusväärne maksimalist vaatamata sellele, kuidas olümpiafinaalis läheb.
Mida teeksid ootamatult saadud 1000 euroga?
Treeneril on kummipaat, millega merel käib, üsna niru. Ostaksin talle paadi.
Millel peab saabuma sinu unistuste prints?
Sõiduvahend pole oluline, saabugu või jala.
Anna Pohlak
Sündinud: 1. juulil 1993.
Pikkus ja kaal: 178 cm ja 66 kilo.
Elukoht: Saku.
Amet: Reaalkooli abiturient.
Õed-vennad: vanem õde Triin.
Saavutused:
Korvpallis kolm Eesti meistrikulda erinevates vanuseklassides.
Purjetamises Zoom klassi Euroopa meister 2009, Laser klassi Põhjamaade meister 2010, Eesti meister 2011, naiste ja noorte arvestuses Eesti medaleid lugematul hulgal.
