Kas võõrriigi luurega 14 aasta jooksul koostööd teinud töötaja paljastamine on julgeolekuasutuse suur töövõit või hoopis häbiväärne löök tema mainele?
Kaitsepolitsei peadirektori Raivo Aegi sõnul alustas Aleksei Dressen riigireetmist juba 1998. aastal, lõplikult värvati ta 2001. Dresseni tabamise järel kinnitati, et teda kahtlustati juba alates 2007. aastast ja seetõttu oli ta jälgimise all. Ent ikkagi – pea kümme aastat sai Dressen tegutseda takistamatult.
Teine hiljuti kohtus süüdi mõistetud kaitsepolitseinik Indrek Põder sai samuti aastaid takistamatult altkäemaksu võtta. Kummaline, et kolleegides ei tekitanud kahtlust Põdra jahikompleksi kerkimine Lõuna-Eestisse ega Dresseni puhkusereisid.
Pärast Indrek Põdra ja Aleksei Dresseni tabamist on väidetud, et vastupidi, nende kinnivõtmine näitavat meie vastuluure tõhusust ja kõrget taset. Sama argumenti kasutati Herman Simmi puhul, kuigi näiteks Edward Lucas oma raamatus kinnitab, et Simmi jälile juhtisid partnerteenistused.
Meediaga manipuleerimise hõngu oli tunda ka Eesti jalgratturite vabastamisel Liibanonis, kui kogu au kordaläinud operatsiooni eest läks kapo arvele, ehkki sugugi mitte vähetähtsat osa mängisid veel mitmed julgeolekuasutused nii Eestist kui mujalt.
Samal ajal on kapo puistanud riigi ühe suurema erakonna peakorterit vaid 500 euro suuruse pistisekahtluse tõttu. Sellele, et kasutatud jõud ja operatsiooni ajend polnud omavahel tasakaalus, on juhtinud tähelepanu mitmed autoriteetsed juristid, teiste seas riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste. Eelmiste peadirektorite, Jüri Pihli ja Aldis Aluse ametiaegadel ametkonna tegevus niivõrd vastuolulisi küsimusi ei tekitanud ning ühiskonnas oli kapol ka selgelt suurem autoriteet.
Saksamaal näiteks astus äsja siseluure juht ametist tagasi, sest luure ponnistustele vaatamata sai 11 aastat karistamatult tegutseda neonatslik rakuke, mis mõrvas kümme inimest. Ehk oleks kapolgi aeg vaadata faktidele kainelt otsa ja nentida, et põhjust enesega rahuloluks napib?
