Eile esitas kirjanik Kalle Käsper Õhtulehes loo sellest, kuidas tarbijakaitseamet otsustas ära võtta tarbijate õiguse saada kaupluse saalis ja kassas ilmnenud hinnaerinevuste korral kaup kätte soodsamalt. Selles sündmustejadas oli omajagu fantaasiat.
Tarbijakaitseameti viimane hinnakontroll näitas, et viiendikul juhtudest olid hinnad saalis ja kassas erinevad. Samas, pea pooltel juhtudest eksisid kauplused tarbija kasuks. Kui võrrelda kontrolli tulemusi varasemaga, on kaupmehed olnud pisut hoolikamad, kuid normaalseks ei saa olukorda pidada. Seetõttu jätkab amet ka edaspidi sarnaste kontrollidega.
Suuremat selgitamist vajab aga see, kes määrab tarbija õigused hinnaerinevusega kokku puutudes. Seda otsust ei ole teinud tarbijakaitseamet ning vihjed kaupmeeste mesijutule ja altkäemaksule on kirjaniku ilmselge fantaasia. Põhimõte, et kui kauba hind saalis ja kassas erineb, võib tarbija ostust loobuda, tuleneb Eestis kehtivatest seadustest. Tarbijakaitseamet ei täida seadusandja, vaid seaduste täitmise üle järelevalvaja rolli. Tõsi, Euroopa Liidus leidub riike, kus seadus ütleb otse, et kaupmehe eksponeeritud hind on tema jaoks siduv ja ostjal on seetõttu õigus nõuda kaupa selle hinnaga, mis on müügisaalis või kaubale kleebitud hinnasildil, olgugi et kassasüsteem näitab midagi muud. Eestis ja ka näiteks Põhjamaades on seadusandjad otsustanud minna teist teed ning reklaamis või hinnasildil avaldatud hinda ei loeta kauplejale siduvaks. Ent Põhjamaades on seaduse kõrval välja kujunenud kauplejate käitumiskoodeksid, mille järgi on korrektse hinnateabe avaldamine kaupmehe üks hoolsusnõuetest ja hooletuse korral võib tarbija üldjuhul osta kauba ikkagi soodsama hinnaga.
Meil kehtivate seaduste valguses jääb loota, et ka Eesti kaupmeestele muutub hindade korrektne avaldamine elementaarseks. Samuti ei keela keegi oma klientidest hoolival ja heatahtlikul kaupmehel müüa tarbijale hinnaerinevuste ilmnemisel kaup ikkagi soodsamalt.
