Nii see on, sest 1. juulist on Euroopa Liidu eesistujamaa Küpros ja selle presidendiks alates 2008. aasta veebruarist Demetris Christofias, sealse kompartei (AKEL) juht, Moskvas Ühiskonnateaduste Akadeemias väitekirja kaitsnud mees.
Christofias on ka varem kriisi reguleerinud, küll praegusest erinevat. Tuletaks esmalt meelde, et Kreeka nn mustade kolonelide režiim (1967–74) üritas endaga liita Küprost, millele järgnes Türgi vägede invasioon saarele. Sealtpeale toimetab selle põhjaosas tunnustamata Põhja-Küprose türklaste vabariik.
2004 sündis ÜROs plaan Küprose taasühendamiseks, milleks korraldati referendum. Saare türklaste enamus vastas jaatavalt, võimulolnud tsentristist president Papadopoulos oli vastu ja kaks päeva enne referendumit otsustasid ka Christofias + tema partei AKEL vastu olla. Nii luhtus ÜRO plaan ja põrus ka Papadopoulos järgmistel presidendivalimistel, jäädes kõigest kolmandaks. Küll aga otsustas ta oma toetuse anda teise hääletustulemuse saanud Christofiasele ja nii saigi parempoolse kandidaadi võitu oodanud Euroopa ja ka eurotsoon (kuhu Küpros oli pääsenud 1. jaanuaril 2008) endale üllatuseks esimese kommunistist presidendi. Kui kriisi-mänguri (poliittarga?) teemaga otse nüüdsesse võlakriisi tulla, siis eks näita tema oskusi ka otsus panna Küprose ammu teadaolnud probleemid lauale just 2012. aasta juuni viimasel nädalal, et siis Euroopa Liidu etteotsa asuda.
Väikeriikide kümnend
Praegu ei mõtle keegi Brüsselis Küprose juhtimise peale – on olulisemaid asju, ja tähtsamad otsused tehakse mujal. Merkel-Hollande-Monti-Juncker-Rajoy ja nende rahandusministrid ei anna grammigi hapnikku Van Rompuy ja Ashtoni sugustele hallidele dekoratiivfiguuridele. Otsuste langetamise tagab liidri taga oleva riigi/riikide majanduslik ja rahaline võimsus, täpsemalt – nende mõlema valdkonna tervis ja võime apelleerida toetajate ja ressursside olemasolule IMFis, USAs, Hiinas, Indias ja ka Venemaal. Sellist potentsiaali ja tagamaad väikeriikide liidritel ei ole ega tule ka. Seda kummalisem on tõdeda, et Euroopa Liit asus eesistumise mõttes "väikeriikide ja just Ida-Euroopa väikeriikide juhtimise kümnendisse". Otsustage ise: 2011 olid eesistujateks Ungari ja Poola (tasub mäletada, kuidas ELi tegelikud otsustajad tõstsid idapartnerluse tippkohtumise Ungari eesistumisperioodist Poola eesistumisperioodi!), 2012 on Taani ja Küpros, 2013 tulevad Iiri ja Leedu, 2014 Kreeka ja Itaalia, 2015 Läti ja Luksemburg, 2016 Holland ja Sloveenia, 2017 Malta ja Suurbritannia, 2018 Eesti ja Bulgaaria, 2019 Austria ja Rumeenia.
On ikka naljakas ka, kui üleni võlgades riik hakkab teisi juhtima. Elada XXI sajandil näilises ühendriigis, kus ühtedele tuleb maksta selle eest, et nad saaksid näidelda, ja teistele selle eest, et nad ka tõesti midagi teevad!?
Loomulikult sünnivad nüüd mõned reformid, ent ka ilma nendeta on Euroopa Liidul juba mitu aastat olnud võimalus märgatavalt suurendada nii ELi-sisest kui ka naaberalade poliitilist stabiilsust. Paraku on suur osa aurust läinud kahe suurriigi ambitsioonide rahuldamiseks, kui mainida ka vaid Sarkozy ja Merkeli ühisettevõtmist Vahemere maade liitu, mida viimasel viiel aastal pidid n-ö käsukorras toetama kõik ELi liikmesmaad ja kus praegu möllavad kodusõjad ja revolutsioonid.
Balkani katel podiseb taas
Euroopast eemal olevad alasid tuletati meelde vaid rõhutamaks asjade halba seisu Balkanil, millest Euroopa Liidu laienemine läks nagu mööda. NATO otsustavat ja samas osalist sekkumist (teatud riikide poliitmängude tulemusena jõudsid Vene soomukid 1999 Kosovosse Zlatina lennuväljale enne natolasi) arvestades oli ju ikkagi 12 aastat aega Lääne-Balkani riikide arengu ja demokratiseerimise mõjutamiseks. Paraku sai Kosovo riigi loomisest järjekordne Lääne-Ida suurriikide mängumaa, mille jätkamine võtmeriigis Serbias on aga nüüdseks andnud tulemuse, et Boris Tadic, kellele Euroopa Liit avalikult panustas (ja keda ka Eesti poliitikud nõustasid), pole enam Serbia president ja ta ei saanud ka peaministriks. Sellele kohale nimetas rahvuslasest president Tomislav Nikolic sotsialist Ivika Dadici.
Ametissemääramine ise oli 28. juunil, mida sealkandis tähistatakse kui 1389. aasta Kosovo lahingu mälestuspäeva. Mäletatavasti algas sel päeval 1987 kurikuulsa Slobodan Milosevici tõus (mille lõpetas nn buldooserirevolutsioon 2000. aastal). Äsja kakeldi Kosovos jälle ehk Balkani katel hakkas uuesti podisema. Euroopa Liidu välispoliitika(ga) mängijatel oleks aeg mõista, et Egiptuse kuurordid on küll olulised, ent Aadria mere omad on lähemal. Euroopa Liidu laienemine seal annab ühendusele võimaluse selgelt edendada omaenda majanduskasvu võimalusi.
