Minu sõbrad võivad mind süüdistada küll kõiges muus kui kommunistlikus lastetoas. Aga miskipärast olen ka piisavalt aeglane kõike nõukaaegset koos pesuveega solgiauku viskama. Mõtlemata üldse, mis selles sogases vees ehk väärtuslikku leida võib.
Üks, mis meil tarbetult kanalisatsiooni saadeti, on lastetusmaks. Veel üks lisamaks võiks olla tungraud mitmes mõttes. Ka otseses – eestlaste iibe suurendamisel.
Teine tuleb pähe suure suve ootel, kui kümned tuhanded varateismelised suvevaheaega veedavad. Põhiliselt mitte midagi tehes. Sest teha ei olegi midagi. Välja arvatud kaubanduskeskustes hängida. Minu nooruseas möödus suvest tubli kolmandik pioneerilaagrites. Kui unustada eest sõna "pioneer", oli see täiesti tavaline, et mitte öelda huvitav laager. Sõltuvalt muidugi kasvatajast.
Tänapäeva laagrisuvi sõltub ainult vanemate rahakoti paksusest. Viis päeva linnalaagrit Tallinnas maksab 100 eurot. Nüüd on ta allahindluses, 40-le lastud. Tähendab, kannatab ka sellise raha eest müüa. Ülejäänu oleks kellelegi lihtsalt puhas võit olnud. Natuke räige, kas pole?
Miks ei võiks need, kes end laste kasvatamisega üleliia ei tapa, oma rahakotiga teiste vaeva natukegi kompenseerida? Kas või suviti.
