6. juuni Õhtulehe juhtkiri kutsus üles eripensione "korrastama". Täpsemalt neid kärpima või siis kaotama. Sealhulgas isegi neid, mis on juba välja teenitud ja määratudki. Ei ebavõrdsusele!
Meenub, et kui hiljuti arutati avaliku teenistuse hüvede kärpimist, kirjutas keegi poliitik nii: riik ei tohi oma inimesi petta. Sulgudesse oli veel lisatud (ka ametnikke!) Aga nüüd?
Kirjandusest on mulle meelde jäänud väljend: minu sõna on nagu ränikivi! Lubadused tuleb täita. Kes hiljem ise oma sõnu sööb, see on lihtsalt üks petis. See peaks kehtima nii üksikisiku, firma kui ka riigi enese kohta.
Kui keegi on endale midagi juba välja teeninud, siis seda ei tohiks enam ära võtta. Tema on omapoolse kohustuse ju täitnud. Nüüd on teise poole, antud juhul riigi kord. Mängureegleid teatavasti poole pealt ei muudeta.
Kas riigi sõna maksab?
Mida siis võiks? Aga seda, et privileege enam edaspidi lihtsalt välja ei jagata. Kellel on juba midagi välja teenitud, seda ära võtta ei või. Ent uued tulijad erisoodustusi enam ei saa, ühel hetkel kukub lihtsalt kell. Olekski kõik!
Väidetakse, et kulutused on liialt suured. Aga miks neid soodustusi siis omal ajal üldse lubati? Kas tõesti lihtsalt pettuseks? Et tee, hea spetsialist, praegu väikese palga eest riigitöö ära ja looda tulevikus kopsakama pensioni näol tasu tagantjärele? Nii-öelda järelmaksuga. Aga kui saabub aeg lubatud vekslid välja lunastada, siis asutakse "korrastama". Sellise idee autor soovib riiki petturluse teele ahvatleda. See ei sobi õigusriiki.
Et väljamaksed osutuvad liiga suureks, sellele oleks tulnud juba varem mõelda, mitte infantiilselt lubadusi pilduda.
Siis oleks kõrgharidusega spetsialist saanud aegsasti otsustada, kas ta üldse lähebki väikesepalgalisele riigitööle või kandideerib hoopiski kuhugi firmasse tasuvamasse ametisse. Võetud kohustustest pole õigusriigis pääsu. Kui keegi kirjutab mõtlematult alla suure protsendiga laenulepingule, siis ta on ise süüdi, siis ta maksabki! Tagantjärele tarkus ja kahetsus teda maksmisest ei vabasta. Katteta vekslite väljaandmine on sulitemp. Või peakski äkki olema kahesugused reeglid, kahesugune moraal? Üks väikese inimese, teine aga riigi jaoks?
Vahest praegused ametnikud saavadki juba head palka. Ent mida annab see teadmine nendele, kes 10–20 aastat tagasi hoopis nigelama palga eest tööd rügasid? Kes ise nüüd enam ametnikuna ei tööta ja seega praegusest väidetavalt heast noosist osa ei saa? Neilt juba väljateenitud hüvede äravõtmine või kärpimine oleks nende suhtes ränk pettus.
Presidendi eripension jääb?
Mis õigusega saavad mõned isikud teistest suuremat pensioni? Aga kas ei praktiseerita ega propageerita siis nii meil kui ka läänes niinimetatud firmapensioni? Kus firma maksab oma kauastele ja kohusetundlikele töötajatele pensionilisa? Selle kohta pole seni kellelgi mingit mokakobinat olnud. Aga kas riik polegi siis oma ametnikele tööandjaks? Miks ei või ka riik maksta oma endistele alatasustatud spetsialistidele niinimetatud pensionilisa? Erasektoris on firmapension soovitatav. Riigitööl aga, nagu mõni näib arvavat, on see millegipärast hoopiski kuripatt?
Kelle pensioni kallale tahetakse siis minna? Põhiliselt ikka nende, kes teistest ainult veidike rohkem saavad. Politseinikud, kaitseväelased, piirikaitsjad jne. Aga need kõige kõrgemad, need kõige ebavõrdsemad? Riigikogulaste superpensione muidugi ei puututa – seda ei lubaks meil ka seadus. Või siis ei puututa respektist. Näiteks presidentide eripensione, esileedide toetusi.
Üks suurimaid eripensione on meil näiteks presidendi oma. Kümnekordne pensionivahe? Selleni küünivad vähesed eripensionid, just need, mida alles jäetakse. Aga väiksemad vennad, kes aastakümneid kesise palga eest riigi heaks oma eluga riskivad? Kes nii 1,5 või harva kaks korda rohkem pensioni saavad? Vaat nende kallale me hurraaga läheksimegi!
