Poja pere pärast oli mul kõik need aastad süda rahul, elasid kenasti, minia oli tubli. Nüüd on asi päris hukas. Pojanaine hakkas seekord enne jaanipäeva pidutsema, lapsed puha mehe hoida.
Poisilt kuulsin, et naine käib nädalavahetustel väidetavalt sõbrannadega väljas, pühapäeval magab terve päeva maha. Kuidas üks mees sellist elu kannatab, minu mõistus ei võta. Nägin miniat linna peal, aga tal oli teistega tegemist. Tegi näo, nagu ei tunneks mind. Mis naisel viga ringi hirsata, kui teab, et mehele võib kindel olla. Lapsed toidetud, kodu puhas, pesugi pestud. Minu ajal küll midagi sellist polnud, naine oli kodu lukk. Väikeste laste emad püsisid kodus, ei hulkunud ringi.
Stella: Kirjutate, et minia oli tubli ja teie süda oli poja pere pärast rahul. Midagi pidi siiski nende kodus pikema aja jooksul toimuma, mis lõpuks sundis naistki muutuma ja sõbrannade kaasabil elu mõtet otsima. Elus kipub olema nii, et naine maksab mehele tagasi sama rahaga. Et mees naise ärakäimisi kannatlikult talub, võib olla märk sellest, et pole temagi olnud kõige paim poiss. Kaks täiskasvanud inimest peaksid saama oma elu korraldamisega ise hakkama, ämma noomitus vaevalt miniat meelt muutma paneb.
