Lugesin mingi memme muret, kellel tütrest kahju, kuna väimees on nii totu, et pole autoga sõitmist ära õppinud. Mida mina siis tegema pean? Okei, minu mehel on juhiluba, aga see ei tee temast veel autojuhti. Arvuti on tema jumal, kõiges muus on ta täielik siidikäpp. Kruvikeeraja peos ei püsi, puid lõhkuda ei oska. Elektripirne vahetan elamises mina.
Tutvuse alguses suutis jätta muljet ja püüdis, nüüd ei midagi. Aga mis see kõik maksma läheb, kui elad maal ja sa pead võõrast tööjõudu kasutama?! Siiamaani olen venda appi palunud, aga nüüd on sellel tekkinud naine, kes sugugi hea pilguga seda ei vaata, kui armas vennake meie poole "orjatööle" peab tulema. Ausõna, ma olen vahel päris hädas.
Stella: Kruvikeeraja hoidmine iseenesest pole teab mis raketiteadus, pigem on küsimus selles, kas ikka saab õige asi kinni või lahti keeratud. Et mees isegi ei ürita kruvikeerajaga tutvust sobitada, see näitab peamiselt ikkagi tema laiskust ja huvi puudumist. Milleks, kui saab ka teisiti...
Aga las need tuled olla mõnel õhtul pimedad. Pimedus lähendab inimesi, pimeduses tekivad head mõtted ja ehk lööb mehe ajudeski miski särama.
