Joogaõpetaja Liina Tael läks seljakotiga teele aastaks, kuid on nüüd mööda maailma rännanud juba viis ja pool aastat
Edukas, kuid järjest kasvavat sisemist rahutust tundnud Liina Tael (34) võttis end hästi tasustatavalt töökohalt aastaks vabaks, müüs isikliku kinnisvara ning ostis üheotsapileti Aasiasse, et seljakotiga ringi rännates maailma avastada. Tänaseks on ühest rännuaastast saanud viis ja pool.
Lõppu ei paista tema teekonnal praegugi. Selle aja jooksul on Liinast saanud joogaõpetaja ning ta on oma sõnul jõudnud millenigi, mida võiks nimetada sisemiseks rahuks. Viimasel ajal on Liina enda jaoks lisaks joogale üha enam avastamas ka loovtantsu, mida nimetatakse viie rütmi tantsuks.
"Selles mõttes see esmane minek mul võib-olla ei olnudki riskantne, sest kindel seljatagune oli olemas, kuna tööandaja ootas mind avasüli tagasi," tunnistab Liina. Esimesed kuus kuud veetis ta juhuse tahtel Indiast pihta hakates Aasias. Pärast Indiat oli teistes Aasia riikides rändamine talle kui algajale backpacker´ile (seljakotirändurile) täiesti lust ja lillepidu.
Idamaade filosoofiat oli Liina nii-öelda eemalt nuusutanud juba varem, tegeledes muu elu kõrvalt kundalini joogaga. "Käisin kaks-kolm korda nädalas, jube hea enesetunde tegi. Mu esimene õpetaja Ly Kütt ei rääkinud kuigi palju jooga taga olevast filosoofiast. Tagantjärele saan öelda, et see mulle just istuski – oleks tollal keegi hakanud mingit dogmat ajama, mul oleks ilmselt blokk ette tulnud," muigab Liina.
Pärast kuut Aasias ringikõnnitud kuud sattus rändur – jälle täiesti juhuslikult – Austraaliasse. Sai Sydneys kohe esimesel päeval tööd värbamiskonsultandina ja jäi mõneks kuuks rõõmsalt paigale. Kuni ühel päeval tabas end mõttelt: selle pärast ma küll kodust ei lahkunud, et maailma kuklapoolel täpselt sama teha.
Sydneys elades hakkas Liina uuesti joogatundides käima, seekord aga hatha jooga (vinyasa) tundides. Ühel päeval, mil üks asendusõpetaja joogakoolis parajasti tundi andmas käis, küsis too nagu möödaminnes eestlannalt, ega ta pole mõelnud ise õpetajaks hakata. "Seda häält ma oma peast enam välja ei saanud. Tollal ma ei saanud aru, miks ta seda mainis. Täna ma tean, et selle küsimuse taga oli hoopis mingi teise jõu märkamine. Ma tunnen ka ise täna tundi andes ära selle inimese, kes tahab sügavamale minna ja kellele need asjad kohale jõuavad."
Liina võttis abiks interneti otsingumootori Google ja leidis maamunalt üles paiga nimega Byron Bay, mis kujutab endast hipide-surfarite-seljakotirändurite pesa Austraalia idarannikul. "Lisaks leidub seal palju joogat, meditatsiooni, tantsu, kirtan’i (popmuusika vormis mantrate laulmine) jne. Legendid räägivad, et aborigeenide jaoks oli see paik, kuhu rännati tervenema. Üsna väriseva südamega sai see otsus tehtud, et läbin joogatreeneri koolituse just seal." Kodustele Liina esialgu oma sammust kõnelda ei tihanud. "Kartsin, et peavad mind täiesti põrunuks," muigab ta.
Liinal polnud aimugi, mis temast pärast küllaltki kulukat kuuenädalast intensiivkoolitust edasi saama hakkab. "Hing värises sees, aga miski minus jäi ikkagi otsusele kindlaks. Ehkki Syndey töökohas öeldi mulle, et kui edasi jään, on see minu võti Austraalias alalise töö ja elukoha saamiseks. Tänagi imestan vahel, kust ma selle julguse võtsin "ei" öelda..."
Koolituse viimasel päeval pakkus joogakooli omanik Liinale võimalust mõneks ajaks õpetama jääda. Vastne joogatreener jäi Byron Baysse kaheks aastaks. "See on siiamaani raudselt üks mu kodudest!" ütleb Liina Tallinnas ühe väikese joogakooli aknast välja vaadates.
Kui "kutse" tuleb, peab minema
Mingil hetkel Byron Bays viibimise ajal sai Liina aru, et ta ei tule Eestisse tagasi oma vana elu jätkama. "Ma ei ütle, et ma iial tagasi ei tule. Siin ma ju praegugi istun," muigab ta. "Aga need rändamise aastad on õpetanud mind asjadest, kohtadest ja inimestest mitte kümne küünega kinni hoidma. Ma olen alles hiljuti aru saanud, kui suur kingitus on see omadus niiviisi elurütmidega kaasa voolata." Liinal pole näiteks kunagi olnud väga tugevat koduigatsust. Samuti pole ta kunagi 30kraadises kuumas ookeani kaldal kõndides tundnud puudust talvest või lumest.
Kuigi ookeani ääres asuv Byron Bay on oma hästi kireva ja avatud kogukonnaga suuresti paradiis maa peal, tundis mustlashingega Liina kahe aasta möödudes taas, et jalatallad sügelevad. "See on terve protsess – alguses on vaid kerge rahutus hinges. Ja siis ühel hetkel tuleb teadmine, et vaat nüüd on vaja edasi liikuda."
Pärast Austraaliat rändas Liina taas joogat õpetades (ja õppides) ringi. "Leidsin üles oma Hawaii. Mitte selle, kuhu kõik turistid lähevad, vaid ühe väikese küla Haiku, kus sain tunda Hawaii tõelist aloha-hinge. Kohalikud ütlevadki, et Maui kas võtab su avasüli vastu või sülitab välja. Mina jäin kolmeks kuuks ja töötasin ühes joogakeskuses vabatahtlikuna." Hawaiilt viis tee Kanadasse, Vancouverit ja seal lähedal asuvaid saari avastama.
Kui kolm aastat võõrsil täis sai, tuli Liina koju käima, olles valmis mõneks ajaks siia jääma. Kuid kahjuks oli sügis, taasharjumiseks ebameeldivam aastaaeg. Joogaõpetajanna pakkis seljakoti ja põrutas uuesti kuueks kuuks Indiasse. "Sedakorda võin öelda, et olin India jaoks valmis! Sealne kaos ei heidutanud, vaid inspireeris ja õpetas. Indiaga on ikka nii, et kas vihkad või armastad, külmaks ta sind ei jäta. Minu hing ihkab sinna ikka ja alati tagasi!"
"Deemonite" eest ei põgene
Pärast Indias kulgemist õpetas Liina kolm kuud Vietnamis ning siis uuesti kaheksa kuud Austaalias. Just juhus viis Liina Austraalias uuesti kokku oma itaallasest sõbra Marcoga, kellega varem oli Indias koos joogatatud. " Marco oli korraldamas üht jooga-tantsu-muusika festivali Itaalias ning kutsus mind toimkonda. Nii töötasingi eelmise suve Marco juhitavas joogakeskuses Itaalias." Side Marco ja festivalikorraldamisega on säilinud praegugi. Talveks sättis ta end aga õpetama Sri Lankale, edasi taas Vietnami. Sellekordselt tuurilt taasavastas ta enda jaoks Indoneesia ja Bali saare.
Kui alguses oli rändurist joogaõpetaja täiesti kindel, et teda juhib ta süda ning selle juhatus on eksimatu, siis nüüd, õpetust saanuna, teadlikuma ja küpsemana mõtiskleb ta sageli selle üle, ega ta ometi millegi eest ei põgene. Liina nendib, et tal on olnud õnnelik lapsepõlv, kokkuhoidev ja armastav pere. Samuti vahvad sõbrad. Tal oli huvitav ja väljakutseterikas töö. Kõik liikus justkui inertsist sissetöötatud ja hästi õlitatud rada pidi, kuid ühel hetkel hakkas sees vasardama küsimus või pigem tunne, et elus on midagi enamat. "Minu viis "rattalt maha astuda" oli pea ees ja suht teise äärmusesse hüpata."
Liina kinnitab, et tema tänanegi elu on endiselt tavalise inimese elu, mitte mingisugune jalad-maast-lahti-hõljumise plekitu nirvaana. "Mul on täna lihtsalt tõhusad tööriistad, mis mind aitavad. Kogu teekond õpetab peamiselt siiski seda, et oma "deemonite" eest pole kuhugi põgeneda. Vabadus ei ole täna enam niivõrd välispidine võimalus tulla ja minna nii nagu hing ihkab, vaid sisemine kvaliteet – mitte olla oma käitumis-ja mõttemustrite ori ning elada pidevalt välisele reageerides, vaid olla, elada ja hingata teadlikumalt. Samas ei viskle ma ühegi usu ega dogma küüsis."
Liina õpetuski on pidevas muutumises
"Kuna mul joogina pole ühte gurut ega stiili, keda-mida järgida, olen iseend naljatlemisi mustlasjoogiks (YogaGypsy) kutsunud," nendib Liina. "Ka see, mida ma õpetan, pole range ega piiritletud, vaid pidevas muutumises ja voolamises nagu ma ise. Ma olen aegade jooksul paljude erienvate õpetajate käe all õppinud ning seetõttu mitmeid stiile harrastanud. Näiteks hetkel on mu enda praktika liikumas küllaltki füüsilisest ja intensiivsest joogast rahulikuma ja meditatiivsema suunas."
Korraldab oma Eesti maakodus joogalaagri
Alates tänavusest suvest hakkab Liina oma pere maakodus Virtsu lähistel nädalasi joogalaagreid korraldama. "Kukeranna on üks maagiline koht. Mina, minu õde ja onulapsed oleme seal veetnud kõik oma lapsepõlvesuved. Kadakad, meri ja heinamaa ehk Saaremaa ilma praamisõiduta," reklaamib ta ise oma suvituspaika, kus laager algab juba esmaspäeval.
Elamine saab laagris olema askeetlik: aidad, lakapealne, võimalus telkida. Vesi tuleb kaevust, sauna köetakse puudega, süüa tehakse külakorras. "Laias laastus on programmis hommikune ja õhtune jooga ja meditatsioonisessioon, vahepeal aeg vaba olemiseks. Et saaks puhata ja mängida," tutvustab Liina oma lähitulevikuplaane.
