Politsei värske kampaania roolijoodikute paigutamisel arestikambrisse on muidugi õilis, sest keegi meist ei taha nendega liikluses kohtuda. Iseasi on aga see, et kui seadus annab struktuuridele õiguse mingi kindla rikkumise eest rakendada erinevaid karistusi, siis praegu tallatakse pedaal kellegi suva järgi põhja ja topitakse kõik patustanud kampaania korras kinnimajja. Selline suvaline ühest äärmusest teise loksumine ei mõju aga kuigi usaldusväärselt ja mõjub sihitu rapsimisena. See jutt ei tähenda kuidagi roolijoodikute kaitsmist, kuid demonstratiivne ja valikuta arestimajja viimine mõjub paraku pokazuhha’na.
Viis, kuidas seda meile serveeriti, mõjus kõiki meid kahtlustavalt ja süüdistavalt. Kindlasti oli vastav eelhoiatus kohane ja omas ehk ka preventiivset mõju. Kui aga raadiost raporteeritakse, et arestimajas on veel vabu kohti piisavalt ja kohanappuse taha kinnipanemine ei jää, siis selline sõnum on juba kummaline. Kui õpetaja korrutaks õpilastele iga tunni alguses ja lõpul, et võin teile kõigile kahed panna, kui teil õpitud pole ning teatada sellest vanematelegi, siis oleks see ebapedagoogiline ja näitaks, et pedagoogil on probleeme enesekehtestamisega. Kui jupijumal ärpleks sõjaväes, et võib kõiki kartsa saata, siis tähendaks see sama.
Trahvimine on kergem kui varguste avastamine. Politsei ainus funktsioon ei tohiks vähemalt teoreetiliselt olla ainult totaalne karistamine, mis sunnib ka ausa kodaniku kauges kaares politseist mööduma.
