Täna 20 aastat tagasi rahvahääletusel vastu võetud põhiseadus on laias plaanis talle ette nähtud ülesannetega toime tulnud. Kuid absoluutset rahulolu ei ole, sest tegemist on kompromissdokumendiga, mis ei saagi olla ideaalne.
Mida aasta edasi, seda rohkem jääb meie põhiseadus ühiskonna arengule jalgu ja takistab Eesti riigi ratsionaalset arengut. Rahva tahe ei leia mitmete põhiseaduse paragrahvide kaudu arvestamist.
Nii ongi põhjust arvata, et Eesti Vabariigi põhiseadus on mõneti roostes. Rooste on peale kogunenud suuresti dokumendi koostajate salakavalal tahtel, kes kirjutasid sinna sisse mehhanismi, mis teeb põhiseaduse remontimise, parandamise või täiendamise peaaegu võimatuks. Riigikogu ja erakonnad teevad küll näo, et oleks vaja parandada ja muuta, kuid suudavad iga algatuse juristide toel tagasi tõrjuda.
Ülemnõukogu kui kummitempel
Juba ülemnõukogu poolt moodustatud 60liikmeline Põhiseaduslik Assamblee (PA), kus pooled liikmetest olid ülemnõukoguga opositsioonis olnud Eesti Komitee tegelased, oli oma olemuselt selline, et kõne alla sai tulla vaid kompromissdokument. Liiatagi kui PA koosseisu kuulus viis vene keelekasutusega ülemnõukogu liiget, kes olid olnud Eesti iseseisvuse taastamise vastu ning torpedeerisid Toompeal kõiki iseseisvunud riigi korraldamise küsimusi. Eesti Komitee esindajad muretsesid PAs pidevalt, et valmiks selline redaktsioon, mis välistab tollase ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli saamise presidendiks. Tänu aga suuresti just temale olid Eesti Komitee esindajad pääsenud augustis 1991 Toompeale jälgima iseseisvuse taastamist ülemnõukogu poolt.
Ülemnõukogust endast sai põhiseaduse küsimuses tõeline kummitempel. Mitte selline, nagu nüüd armastavad opositsionäärid ja ajakirjandus riigikogule omaduseks panna. Riigikogu koosseisud lähtuvad otsustustegevuses üksnes igati normaalsest valitsuskoalitsiooni ja opositsiooni vahelisest jõudude vahekorrast. Tollane ülemnõukogu pidi aga valminud põhiseaduse võtma teadmiseks ning saatma ilma parandusi või muudatusi tegemata rahvahääletusele. Põhiseaduslikus Assamblees oli selle viimasel istungipäeval, kui valmis soovitus kompromissvariandi vastuvõtmiseks, kohal vaid 24 inimest ehk 40% tema liikmetest ja needki valdavalt ülemnõukogu välised isikud. Põhiseaduse seadis kokku liiga kitsas ring ja ülemnõukogu pidi kummitemplina sellega nõus olema.
Ärge pahandage, kui väidan, et nii karmilt ei käinud Toompea seaduseandjatega ümber isegi mitte diktaator Konstantin Päts. Küll tegi sedaviisi Moskva okupantide esindaja Andrei Ždanov, kes 1940. aasta juulis laskis samas saalis rahvaasemikel Eesti iseseisvuse likvideerida.
Riigikogu väiksemaks, presidenti valigu rahvas
Kui rahva arvamus midagi maksab, siis vajab põhiseadus eelkõige muutmist presidendivalimiste asjus. Rahvas on väärt ise presidenti valima. Isegi soomlased on saanud selle õiguse. Miks eestlased on teise sordi rahvas? President on meil küll nii-öelda toa iluks, kuid rahvas peab tundma, et see on tema, mitte riigikogu president.
Rahvale käib pinda ka liiga suur riigikogu. Tööd ja oma peaga mõtlemist on jäänud üha vähemaks. Ratsionaalne suurus oleks Eesti-taolisele väikesele riigile 71 rahvaasemikku. Kuid kuna põhiseaduse muutmine on antud riigikogu enda kätte, siis pole lootagi, et nad seda oksa hakkavad saagima, mille peal istuvad.
Mures tasub olla ka eesti keele pärast. Praegu on põhiseaduse alguses öeldud, et riigikeel on eesti keel. Kümneid paragrahve hiljem seda nõuet lahjendatakse ja antakse võimalus kõrvale hiilimiseks, kui lubatakse kohalikel omavalitsustel teha valikuid. Nüüd, 20 aastat hiljem, on Eestis piirkondi, kus riigikeelega hakkama ei saa. See möödapanek on suuresti takistanud muulaste integreerumist, nagu ka absoluutselt hajali § 37, kus räägitakse õppekeele valimise võimalustest. Reklaamimajanduses, riigiametite suhtlemispraktikas ja suuresti igapäevases suhtlemises on vene keel riigikeele taanduma sundinud.
Põhiseadus räägib võrdsetest õigustest, kuid nende õiguste rakendamine on olnud tõlgendatav ja võimaldanud möödahiilimisi. Väidan, et eestlastel pole võrdseid õigusi võrreldes venekeelse elanikkonnaga. Eestlased on sageli sunnitud oma riigis rääkima võõrkeeles. Venekeelne elanikkond saab aga kõikjal kasutada emakeelt ja ignoreerida riigikeelt. Sageli on hale vaadata ja kuulata, kuidas paljud poliitikud, riigiametnikud, prominendid ja isegi vaimuinimesed vene keelt murravad ning oma häid mõtteid arusaamatus redaktsioonis üritavad edasi anda. Jutu mõttest arusaamine polegi sageli tähtis. Oluline on sundida eestlane rääkima vene keeles, et lahjendada riigikeele staatust.
Need on vaid üksikud tähelepanekud põhiseaduse problemaatikast. Iga seadus vajab täiendamist ja parandamist, sest elu ei seisa paigal. Eestis on aga olukord, et põhiseaduse muutmine on peaaegu võimatu. Pidevalt tõestatakse laiadele massidele, et põhiseaduse muutmiseks puudub konstruktiivne vajadus. Seepärast polegi midagi imestada, kui riigikogu silmi maha löömata allub Euroopa Liidu korraldustele ja võtab vastu seadusi, mis nii mõnigi kord päris hästi ei haaku meie põhiseadusega.
