"Töö on töö, iga töö tahab tegemist," ütleb traktorist Aivar, kes on tänavu Pärnu rannast ära koristanud paarkümmend hülgelaipa. See pole aga kaugeltki kõige võikam saak, on olnud aastaid, kus veepiirilt on tulnud ära viia sadakond lagunevat korjust.
Kui vesi on järjekordse hülge randa uhtunud, paneb Aivar Altmäe kindad kätte ja aitab lõpnud looma traktorikopa sisse lükata. "Hülgekorjused haisevad küll ja mingid olendid on nende kehast tükke välja närinud, kuid olen neid juba nii palju koristanud ja kõigega ära harjunud," räägib Altmäe. Edasi sõidutab ta surnud hülged mudaravila taha, kus asub hüljeste "kirst" – sinist värvi prügikonteiner. Aivari sõnul satuvad surnud hülged Pärnu keskranda haruharva, vesi kannab need tavaliselt kilomeetri jagu Mai elurajooni poole või hoopis kaugemale, kust neid võib-olla ei leitagi, sest seal rahvas ei käi.
Surnud hülged Pärnu rannas on igakevadine probleem ja muutub aktuaalseks igal aastal ühel ajal, paar nädalat kuni kuu enne rannahooaja algust. Põhjuski on enam-vähem teada, kuid sellest räägitakse vaoshoitult, sest vettpidavat tõestust pole ja kellegi peale näpuga näidata ei saa.
Kalurite vaenlased
"Iga hülge täpset suremise põhjust ei saagi teada, sest korjused on uuringute tegemiseks liiga lagunenud. Tõenäoliselt on siiski tegemist kalapüünistesse uppunud loomadega, kelle kalurid on merre tagasi visanud," räägib hüljeste hukkumise peamisest põhjusest tuntud hülgeuurija Ivar Jüssi.
Räimepüügi kevadhooajal aprillis või mai alguses satuvad hülged toitu otsides mõrdadesse ja upuvad. Jüssi seletuse kohaselt on hülged sel ajal kõhnad ja vajuvad põhja. Kui vee temperatuur tõuseb 12–14 kraadini, korjused punduvad ja tõusevad pinnale ning triivivad läänetuulega Pärnu randa. "Pärnu laht on Eesti kõige probleemsem hüljeste hukkumise piirkond," räägib Jüssi.
Pärnus Japsi sadamas tõstavad kalurid parajasti kalakaste kaile. Teemast kuuldes muutuvad muidu sõbraliku olekuga kalurid vaikseks ja tõsiseks. Pildi tegemine ei tule kõne allagi. "Mis siin rääkida, hülged jäävad vanaks ja surevad lihtsalt ära. Parem olen vait, ei taha omale si**a kaela tõmmata," ägestub vanem kalur. "Euronormid ja riik kaitsevad hüljest, aga inimene? Kust tema leiva lauale saab? Selle peale ei mõtle keegi." Noorem kalur lisab vanema kaluri jutule rahanumbrid, mida hülgeprobleemi lahendamine kaluritele maksma läheb: ligikaudu 10 korda tavalistest kallimad mõrrad, kuhu hüljes sisse ei pääse ja mida ta katki ei suuda rebida. Kõige odavam hülgepeleti maksab aga 4000 eurot. "Kevadel me veel kuidagi saame tavalisest materjalist mõrdadega püüda, aga sügisel ei tasu proovidagi, siis on hülged suured. Selline tõmbab korra loivaga ja ongi mõrd puru," täiendab vanem kalur nüüd omakorda nooremat. Kolmas kalur ütleb aga otse: "Eks hülged on meie vaenlased, mis siin salata."
Lahendus olemas
Eestis on kalapüügivahendite hülgekindlamaks muutmist ja hülgepeletite kasutamist uurinud Markus Vetemaa. Põhimõtteliselt on hüljeste hukkumise probleemile lahendus olemas. Vetemaa pakub välja püügivahendi ette paneeli või suuresilmalise traalilina paigutamist. Hülgepeletitest funktsioneerivad tõeliselt hästi Vetemaa hinnangul vaid need, mis tekitavad väga valju heli sagedusel umbes 15000 Hz.
"Paneel muudab püünise kallimaks ja mõned kalad, näiteks lõhilased, kardavad sellist paneeli. Tõhusad hülgepeletid on samuti väga kallid ja maksavad koos lisavarustusega 6000 eurot tükk. Vaja oleks riigi abi kalurite kulutuste kompenseerimisel," leiab Vetemaa.
Teadlase andmeil on näiteks Soomes ja Rootsis valitsused tulnud kaluritele appi ka sellega, et lubavad hülgeid, nagu meil näiteks mesilaid rüüstavaid karusid, püügivahendi juures lasta. Filmimised ja pildistamised on näidanud, et sageli käivad mõrdades toitumas ühed ja samad hülged, ja kui hävitada probleemne isend, siis on sageli rahu terveks hooajaks. Meil hallhülgejaht teatavasti mitte mingitel tingimustel lubatud ei ole.
