Lavastaja Roman Baskin annab Õhtulehele intervjuu autoroolist, sõites Ohtu mõisast ühe lavastuse proovist Tallinna teise lavastuse proovi. Suvel pole tal ainsatki puhkepäeva. See-eest septembris-oktoobris, kui enamik inimesi pärast suvist puhkust taas tööd rabab, sõidab Baskin maakoju Hiiumaale akusid laadima.
Roman Baskinist on kujunenud teatrisuve üks sümbolitest. Tema projektiteatril Kell Kümme täitub tänavu juba kümnes tegutsemisaasta. Sama kaua on Baskin olnud suvetööline, kuigi aeg-ajalt lavastab ta ka külmal ajal ja soojas ruumis.
"Eks algul oli raske harjuda," vastab Baskin küsimusele, kas hing ei kripelda, kui kõik ümberringi kas valmistuvad puhkusele jääma või juba puhkavad. Varem pidas ka tema suve loomulikuks puhkuseajaks. Nüüd, pärast kümmet aastat, on ta suvise töötamisega kohanenud. "Ega muud vahet ju suvel ja talvel töötamisel pole, kui et ilm on soe," arutleb ta.
Sügisel on ka hea puhata, kinnitab Baskin. "Jalutan metsas, korjan seeni, loen raamatuid. Septembris kannatab veel meres ujudagi." Kui võimalik, kuulub suvetöölise talvepuhkuse programmi ka üks soojamaareis.
Teatrisaali merd ei saa
Üsna kohe pärast ühe teatrisuve lõppu algab ka ettevalmistus järgmiseks. "Loen ja uurin ja kirjutan, mõtlen, mida järgmisel suvel teha," pajatab Baskin.
Lavastajana leiab Baskin suveteatri tegemises mitmeid plusse, mis suvepuhkuse puudumise üles kaaluvad. Suurim neist on mängupaikade valik.
"Ükski kunstnik ei ehita mulle teatrisaali selliseid dekoratsioone nagu meri Käsmus, või Narva kirik, või Kurgja talumuuseum," kiidab Baskin. Illustreerides, kuidas isegi ilm hakkab teinekord etenduses kaasa mängima: nii äikesepilved kui tormise mere kohin lisavad oma nüansse.
"Suvelavastused on suures osas minu lavastamata filmid," tunnistab ta. Lisaks tulevad need fantastilised mängupaigad enamasti odavamalt kätte, kui talvel teatrisaali üürimine.
Pealegi on võimalik suvel kokku panna huvitavaid kooslusi näitlejatest, kes talvel töötavad mitmesugustes teatrites.
Alanud suvel mängib Baskini teater nelja etendust neljas mängupaigas: Alatskivi lossis Tartumaal, Ohtu mõisas Harjumaal, Kurgja Talumuuseumis Kesk-Eestis ja Varbuse hobupostijaamas Põlvamaal. Peamiselt mööduvadki Baskini päevad nende nelja koha vahet sõites.
"Suvel mul vaba päeva ei ole," tunnistab Baskin. "Olen ise tootja, turundaja, lavastaja ja ühes tükis mängin kaasa ka, ega see kerge ole."
Rannailm proffe ei sega
Seltsielu elamiseks proovide ja etenduste kõrvalt trupil eriti aega ei jää, aga kui on olnud hea fiilinguga etendus, siis vahel istutakse pärast natuke koos.
"Väga hea töö ongi puhkus," kinnitab Baskin. "Me ei lükka ju vagonette. Teatrit peab ikka rõõmuga tegema." Küsimuse peale, kas näitlejatel on ilusa rannailmaga vahel keskendumisraskusi, jääb Baskin pikemalt mõtlema. "Ei noh, eks ma olen range ka," leiab ta lõpuks vastuse. "Ja me räägime ju ikka professionaalsest teatrist."
Baskin, kes lubab endale sügisel siiski hingetõmbeaega, ei saa aru, miks teevad suvelavastusi riigiteatrid: "Kümme kuud rabavad teatrimajas ja siis teevad veel suvelavastuse ka, milleks?"
