Arvo Kruusement on eesti filmi grand old man. Ta on rahva poolt eesti parimaks filmiks tunnistatud "Kevade" režissöör. Ta on kaheksakümne nelja aastane, kuid hämmastavalt terase ja terava mäluga. Istub ise autoroolis ja turnib õunapuude otsas. Uskumatu! Õunapuud on aga kino kõrval tema teine suur armastus.
Ta on näinud ilusat Eesti vabariiki ja sõjakoledusi. Ta on džentelmen. Ja vanaisa, kelle üks lapselastest palus, et ta kunagi ära ei sureks.
Istume siin Harju tänaval ja üle tee paistab endine Tallinnfilmi maja. Milliseid mälestusi see hoone teile eelkõige mällu toob?
Mäletan seda tänavat ja maja veel sõjaeelsest ajast. Isa käis tihti Tallinnas ja võttis oma pojad kaasa. Isa ütles, et siin asub Kuldlõvi ja mina otsisingi kullast lõvi. Ei mina teadnud, et see on hoopis restoran.
Tegelikult käisime tihti isaga Tallinnas. Nii et kui ma tulin 1947. aastal siia teatriinstituuti, oli mul Tallinn täitsa tuttav.
Aga ega ma siis aimanud, et ma siin tänaval kunagi tööle hakkan. Nii et Harju tänava maja number üheksa uksest olen ma 25 aastat sisse astunud. Seega kõik mälestused minu filmitegemisega on seotud selle majaga. Sest ülemused ja toimetus asusid selle maja kolmandal korrusel. Tegelikult oli see maja enne sõda pangamaja, kus oli suur seif, mis tõsteti välja ja heliaparatuur pandi selle asemele.
Te juba mainisite, et olete sündinud esimese Eesti vabariigi ajal. Mida te sellest ajast mäletate?
Mälestusi on palju. Ei olnud nii, et ma keeran ukse lukku, kui ära lähen. Luud pandi ukse taha. Keegi ei keeranud ust kinni, kui Rakvere laadale sõideti. Inimesed olid ausad, kuigi juhtus ka sulisid olema. Aga väga harva.
Nii Eesti ajast on vaid head mälestused. Koolis oli isamaaline kasvatus heal järjel. Peaaegu kõik meie klassi poisid olid noorkotkad. Ja tüdrukud kodutütred.
Kui aga siis Punaarmee tuli, on mul meeles, milline hais nendega kaasas käis. Selline imelik lehk. Inimesed nutsid tänaval, kui nad Rakverre sisse marssisid – see oli nii kohutav pilt.
Kuivõrd te seda lapsena tajusite, mis juhtunud on?
Väga hästi tajusin. Laps tajub väga hästi. Juba vanemate pealt tajusin, et midagi kohutavat on tulemas. Samas tuli kooli minna.
Uute laulude ja lippude all. Nii mõnigi läks nendega kaasa. Et saa öelda, et kaasa ei mindud, mindi küll! Mida hiljem muidugi ei andestatud. Seda kaasajooksmist.
Kui palju te maapoisina otseselt sõjakoledusi nägite?
Nägin ikka. Meil oli kodus raadio, mis töötas aku peal. Kange tahtmine oli uudiseid kuulata, sest sakslased olid just sisse tulnud ja venelased põgenenud. Võtsin siis aku käe otsa – see kaalus paar kilo – ja läksin järgmisel päeval, kui rinne oli meie Undla külast läbi läinud, Kadrinasse, kus asus aku laadimise jaam. Sinna oli seitse kilomeetrit. See oli üks kohtutav käik! Tee ääres kraavides olid Punaarmee sõdurite laibad. Püssid olid löödud tääkidega telefonipostidesse.
Te olete sündinud Undla külas, aga koolis käisite Kadrinas?
Jah, iga päev seitse kilomeetrit sinna ja õhtul samapalju tagasi. Küll jalgsi, küll rattaga, küll suuskadega. Südatalvel olin siiski internaadis.
Millest ühel Undla küla poisil tuli mõte, et temast võiks hoopis näitleja, mitte põllumees saada?
Isal oli grammofon. His Masters Voice. Ja palju plaate. Olin väga musikaalne ja need lood jäid hästi meelde, hakkasin neid järgi laulma. Nii tuli mul ka koolis emadepäeva aktusel laulda ja esinesin jõulude ajal isegi Ambla kirikus. Koolis oli meil direktoriks Elmar Kanter, kõva muusikamees, kes ütles, et mul on absoluutne kuulmine, et ma pean minema muusikat õppima. Ta muretses mulle isegi koha Tartusse trompetiklassi. Kui aga isa seda kuulis, küsis ta: mida, pasunat puhuma? Pasunat võid niisama puhuda. Sa pead endale mingi ameti õppima. Sinna see asi jäi. Pealegi oli veel sõjaaeg. Nii läksin ma Rakvere kaubanduskeskkooli, mille ma 1947. aastal ka lõpetasin. Samas olin ma kohutav filmihull - viis korda nädalas käisin kinos. Näidati ju igasuguseid põnevaid trofeefilme. Minust sai täielik kinosõltlane! Tööle läksin aga Rakvere keskkooli majandusjuhataja kohale. Samas tundsin, et see koht mulle kuidagi ei sobi. Kuni mulle sattus kätte Õhtuleht, kus oli kuulutus, et teatriinstituuti võetakse täiendavalt vastu õpilasi. Mõtlesin, et lähen proovin sinna, sest vene sõjavägi hakkas ka juba kummitama. Et seda on mulle kõige vähem vaja. Tegin eksamid ära. Nelja peale.
Ja teatrikoolist juba edasi Moskvasse teatriinstituuti ehk GITISesse. Miks GITIS? See oli ikkagi suurlinn. Palju teatreid, vanad kuulsad teatrid. See oli väga õige samm. GITIS oli väga tugev kool ja seal oli vana aristokraatlik õpetajaskond. Hallipäised, aga oma ala fanaatikud.
Moskva oma ahvatlustega noore poisi pead segamini ei ajanud?
Ei, seda polnud. Distsipliin oli GITISes väga tugev. Kui puudusid, pidi sul olema arstitõend ette näidata, muidu oli eskmatrikuleerimine. Meie kursuselt tulid ju päris mitmed Eestisse tagasi. Mitmed, mitmed. Aga eks me tantsimas ikka käisime. Stipi kõrvalt hoidsid nii palju kokku, et isegi restoranis sai käia. Isegi "Metropolis", kus sai tantsu löödud ümber purskkaevu, milles ujusid kuldkalad.
Lõpetasite GITISe näitlejana, olite kaheksa aastat Draamateatri näitleja, misjärel sai teist juba Pärnu Endla peanäitejuht.
Enne seda olin veel Leningradis Georgi Tovstonogovi juures stažeeerimas, sest tegin Draamateatris ka assistendi ja näitejuhi tööd ning mulle hakkas see asi meeldima. Siis proovisin korra ka kätt Endlas peanäitejuhina. Aga seal mul pikka pidu polnud. Sest tahtsin truppi noorendada ja uuendada. Võtsin kaheksa uut näitlejat tööle. Aga samapalju pidin ma lahti laskma. Ja see oli paha. See tekitas tormi. Öeldi, et Kruusement lammutab teatrit, et tema koht pole teatris. Ja tulingi ära.
Tõstsite käed püsti?
Mõtlesin, et kui tahetakse seda teatrit vanamoodi edasi teha, siis tehku teised. Aga eks ma olin ka noor, ennast täis ja upsakas. Ülemustele ja linna parteikomiteele see ei meeldinud. Need kutsusid mind kohvile, mina aga põrkasin vastu, et teie mind ei õpeta, ja sellest aitas.
Siis aitas teile ka teatrist ja pöörasite näo kino poole.
Nikolai Danilovitš, kes oli kakskümmend viis aastat Tallinnfilmi direktor – ideaalne direktor, paremat ära otsi kuskilt – kutsus mind siia. Et Jüri Müür hakkab tegema filmi "Kirjad sõgedate külast" ja talle on vaja kõrvale teist režissööri, kes näitlejatega töötaks. Ütlesin, et palun väga. Ja nii läkski. Kakskümmend viis aastat. Kogu lugu. Sellest on nii palju räägitud, et siinkohal võiks punkti panna. Aga jah, esimene asi, mis mulle kätte anti, oli "Kevade". Ma hüppasin vette tundmatus kohas. Oleks ma teadnud, kui raske on kino teha, poleks ma eales sellele alale läinud! Filmitegemine on julm värk. See on hoopis midagi muud kui teater.
Ütlesite, et film on julm ala ja küllap režissöör peab platsi peal olema ka teatud määral autokraat, kuigi kõrvalt vaadates olete te üdini džentelmen ja leebus ise?
Aitäh komplimendi eest. Eks see kasvatus pärineb ikkagi kodust. Aga ka kool, õpetajad, õppejõud. Kuigi kärkimisega ei saa minu meelest kunagi midagi tehtud.
Te pole kunagi kellegi peale häält tõstnud?
Olen ikka. Kui olen aru saanud, et näitleja pole oma osa ette valmistanud ja on tahtnud seanahka vedada. Siis olen küll öelnud, et hakkame nüüd tööle. Aga seda peab ütlema nõudlikult, mitte lammutavalt. Kärkimine ei vii mitte kuhugi.
Te juba mainisite "Kevadet", mis oli täistabamus. Ka nüüd, Eesti filmi 100. aastapäeval, valis rahvas selle oma lemmikuks. Kindlasti olete te vastanud sellele tuhat korda, aga ikkagi: mis on "Kevade" fenomen?
Täna vastan ma natuke teistmoodi. Ma arvan, et inimesed on väsinud vaatamast verd, püssipauke, seksi ja kõike muud sellist. Nad tahavad näha midagi lihtsamat, inimlikumat ja südamlikumat. Inimene tahab näha ilu ja head. Ta ju otsib seda. Põhiliselt on inimene ikkagi hea ja ta otsib ka seda endas. Kunsti ülesanne ei ole ainult paljastada, lahata või opereerida. Ma ei tea. Igatahes mulle tundub, et võib-olla on jälle tulemas aeg, kus tahetakse rohkem inimlikkust. Nii südamele kui mõistusele. Sest koletu tulistamine, tapmine ja seksivärk hakkab juba tüütama.
Et just inimlikkus on see, mis rahvale "Kevade" puhul korda on läinud?
Ma arvan küll. Pealegi on see meie enda lugu. See on see, mis puudutab eestlase hinge. See peaks olema see tuulekannel, mis heliseb igas inimeses.
"Kevade" kukkus teile stsenaariumina sülle, ega te ise ei küsinud seda?
Ei, ma ei oleks julgenud küsida.
"Kevade" oli teile ikkagi esimene film ja kohe selline edu. Nina püsti ei ajanud, suutsite ennast kahe jalaga maa peal hoida?
Ega siis seda filmi võetud vastu suure aplombiga. Ideoloogilised filmid olid tähtsad. Kus tegemist oli nõukogude inimese kasvatamisega. Aga mis nõukogude inimese kasvatamisega on tegemist "Kevades"? Selles mõttes oli see reafilm. Kolmanda järgu film. Ka oma maksumuselt. Kakssada seitsekümmend tuhat. Tavaline taks oli kolmsada kolmkümmend tuhat. Ajalehed küll kiitsid ja kirjutasid, et tubli poiss, aga noh, hea küll.
Kas Moskva ka näpuga näitas, et filmis on vähe ideoloogiat?
Mis stsenaariumisse puutub, siis see oli kaua aega kapis seisnud, kuna polnud vastuvõetav Moskva kinokomiteele. Et see on amorfne, süžeeta ja konfliktideta ja nii edasi ja nii edasi. Mis oli ka tõsi. Nii ma selle stsenaariumi ümber tegin. Kümme aastat hiljem. Kui Lembit Remmelgas ütles, et Kruusement, kümme aastat on vedelenud üks "Kevade" stsenaarium siin kapis, võtke ja tehke ära. Võtsin siis teha. Kuigi risk oli suur. Et kellega teha. Kas näitlejate või lastega. Võtsin selle riski, et teen lastega. Noh, läks nii nagu läks.
Järgmine film "Don Juan Tallinnas" oli läbikukkumine?
See oli ju tegelikult reklaamfilm. Kuna pidevalt oli stsenaariumipõud, siis vaadati, et oh, et sellest võiks teha täispika filmi. Ainult natuke tuleb juurde teha. Seitsekümmend üks minutit. Enn Vetemaa kirjutas laulukesi juurde. Niimoodi see läks ja läks ja läkski. Reklaamfilmi käest ära. Tehti mängufilmiks. Moskvas võeti ilusti vastu. Leningradis dubleeriti vene keelde. Vene Ooperiteteatri näitlejatega. Sellepärast läks ka Venemaal hästi peale.
Siin ta kuulutati ikkagi läbikukkunuks?
Jaa.
Olete ta ka ise sellega nõus?
Ma tegin reklaamfilmi, mitte mängufilmi.
Kui te vaatate tagasi oma filmograafiale, siis kõige kohal kõrgub ikkagi "Kevade"?
"Kevade" on ju ka Lutsu peateos. Lisaks "Suvi" ja "Sügis". Filmi tugevus on vist ka selles, et see läheb kokku lugeja ettekujutusega.
Kas teil režissöörina jäi mingi film tegemata?
Rohkem jäigi tegemata kui tehtud sai (naerab). Sest oli GLAVLIT, toimetuskolleegium ja kinokomitee peatoimetaja, kes kõik vaatasid valvsalt, et materjal oleks ideoloogiliselt vastav. Näiteks pidin ma tegema ümber "Karge mere" stsenaariumi, sest esialgses variandis oli peategelane Kelli Lund, pastori tütar. Äkki avastati, et pastori tütar ei tohi olla peategelane. Tuli ümber teha. Tänane noor inimene vist ei usu, et pastori tütar ei tohi filmis peategelane olla. Probleeme oli ka filmiga "Naine kütab sauna". Moskva kinokomitee esimees karjus pärast läbivaatust: "Seda ei tohi niimoodi näidata! Kes need ungarlased sinna võttis?" Ütlesin: "Mina võtsin." Aga miks siis ungarlasi ei tohi olla?" Selgus, et parajasti olid Moskval suured lahkhelid Ungari parteikomitee esimehe Janosz Kadariga. Nii et ungarlast ei tohtinud filmis näidata ega ka nimetada. Kujutate ette, missugune aeg oli! See on uskumatu, aga tõsi. Nii tuli nad prantslasteks teha. See oli 1978. aastal.
Arvo Kruusement, mida te tänasest Eesti filmist arvate?
No küll ta kosub. See võtab lihtsalt füüsiliselt aega, sest Tallinnfilm kaotati ju ära. Ärastati või erastati ära.
See oli viga?
Minu arvates küll.
Joonisfilm ja Nukufilm suutsid ennast stuudiotena säilitada?
Aga sellist filmikunsti on palju odavam ülal pidada, palju odavam. Mängufilm on väga kallis asi.
Kui Tallinnfilm oleks riigistatud, oleks siis tänasel Eesti filmil olukord parem?
Kindlasti! Tootmisbaas on ju väga tähtis. Praegu on kõik killustatud. Aga siis oleks olnud kõik ikkagi ühe mütsi all.
Ent pole viga, meil on ju Tallinna Ülikooli juures tegutsev Balti Filmi- ja Meediakool. Üks selle kooli lõpetanud mees lõi juba jala Oscari gala ukse vahele. Nii et küll tuleb aeg, kui see uks täiesti lahti lüüakse ja mehike ära tuuakse.
Kui teile täna antaks istumise alla režissööri tool ja öeldaks, et raha pole küsimus, siis mis film see oleks, mida teeksite?
Ei tee mulle keegi sellist pakkumist.
Kindlasti jäi mingi film tegemata, mis tänini hingele rahu ei anna?
Oleksin tahtnud teha "Mauruse kooli" ja "Nimed marmortahvlil". Need on need kaks filmi. Mulle on öeldud, et Arvo, sina oleks pidanud need tegema. Mitu korda on öeldud. Ise tunnen seda ka. Esimesel juhul astus vahel keskkomitee, et ma olen selle Mauruse kooli suhtes ideoloogiliselt vääral seisukohal. Mis aga puutub filmi "Nimed marmortahvlil", siis aeg oli niisugune, et ei olnud võimalik teha. Raha ei olnud. Õnneks tegid teised mehed hiljem ära.
Te olete kaheksakümne nelja aastane. Eales ei annaks teile niipalju aastaid! Kui ma teile helistasin, siis ütlesite, et ei saa hästi rääkida, sest istute autoroolis.
See, et ma autoroolis istun, pole midagi. Et ma tegin kaheksakümne kahe aastaselt autokooli eksamid, nii teooria kui ka praktika, on palju olulisem. Mul olid load lihtsalt vahepeal aegunud.
Läksin autoregistrikeskusesse, ütlesin, et keegi pole mind kahe aasta jooksul kinni pidanud, et las ma sõidan niisama edasi. Noor daam teiselpool letti naeris ja soovitas eksamid siiski ära teha. Sest vastasel juhul on trahv 6000 krooni, eksam maksab aga 1500. Et ma saan neli korda eksamit teha. Aga ma tegin esimese korraga ära. Ja null viga!
Ent mis mind püsti hoiab, on ikkagi tegevus ja liikumine. Füüsiline tegevus. Ma olen maalaps. Lihtne toit, füüsiline töö. See on see saladus. Põhiline on liikumine. Öeldakse ju, et seisvale kivile kasvab sammal.
Õunapuud on filmi järel vist teie teine suur armastus?
Õunapuuaedu olen ma tõesti mitmeid rajanud. Millegipärast nad meeldivad mulle. Küll on ilus vaadata, kui õunapuu õitseb! Ja mulle meeldib rukkipõld. Alati, kui ma kuskil maal sõidan ja näen lainetavat rukkipõldu, pean auto kinni ja lihtsalt vaatan seda vaatepilti. See on ilus. Maalaps mõistab seda.
Milline näeb välja täna teie harilik päev?
Kuidas kunagi. Nüüd on jaanipäev kohe ukse ees, tuleb selleks valmistuda. Saame pere ja lastelastega kokku.
Kui hea vanaisa te olete?
Vist mitte kõige hullem. Paari aasta eest palus mu üks lapselastest, Maria, et tee mulle kargud, et ma saaks tõusta kõrgustesse. Tegingi siis, hööveldasin ära ja lasin jalaastmed kenasti kruvidega kinni. Marial oli nendest nii hea meel, ütles: vanaisa, luba mulle, et sa iialgi ära ei sure! Mille peale ma vastasin, et kallis laps, seda ma küll lubada ei saa. Kõik me ükskord lahkume siit ilmast. Aga ära selle peale mõtle. Isegi mina ei mõtle selle peale oma vanuse juures (naerab). Kuigi see oli nii armas, et ta oma vanuse juures sellise asja peale mõtles. Et kõiki teisi asju saan ma sulle lubada, aga seda mitte!
Aga tegelikult – kui tihti te surmale mõtlete?
Meil on Kadrina surnuaial perekonna hauaplats. Nüüdki käisin seal hiljuti koristamas. Kui sinna lähen, siis ikka mõtlen, et lõpp on vaikus. Nagu ütleb Hamlet.
Arvo Kruusement
Sündinud 20. aprillil 1928 Lääne-
Virumaal Undla külas.
Eesti stsenarist, filmilavastaja ja -näitleja.
Filmograafia
"Kevade" (1969)
"Don Juan Tallinnas" (1971)
"Suvi" (1976)
"Naine kütab sauna" (1978)
"Karge meri" (1981)
"Bande" (1985)
"Sügis" (1990)
Stsenaariumid
"Karge meri" (1981)
"Võsakurat" (1976)
"Indrek" (1975)
Näitlejana
"Vana daami visiit" (Claire’i abikaasa; 2006)
"Metsluiged" (Kojaülem; 1987)
"Röövpüüdjajaht" (1975)
"Minu noorem vend", venekeelne pealkiri "??? ??????? ????" (1962)
Tunnustused:
2000 Valgetähe III klassi teenetemärk
Allikas: Vikipeedia
