Ei oska kellegi poole pöörduda, aga küll tahaks küsida – kas kaasreisijate mölapidamatuse talumine pikkadel reisidel on piletihinna sisse arvatud? Aga vahel võiks küll piletiraha tagasi saada, eriti bussis. Rongis on veitsa lihtsam, kõnnid teise vagunisse.
Teatud inimestel, ja neid pole vähe, on komme üle bussi lõuata. Kõik saavad teada, kust nad tulevad, kuhu lähevad, mis nad tund aega tagasi tegid, mida
öösel, kellega jõid, magasid ja kuidas see vanainimeste asi ka oli. Ning mis sellest kõigest Riks, Veiks või Katu arvasid. Kilomeetrid lähevad, rääkija saab hoogu juurde. Laskutakse detailideni, mõnikord nimetatakse täisnimesid.
Leian, et sellised inimesed on kaasreisijatele ja eriti iseendale nuhtluseks. Sõites eelmisel laupäeval punktist A punkti B, sain üht-teist ühe oma tuttava kohta teada. Kas see ongi eesmärk keegi avalikult täis pasandada, vaadake rahvas, kui kõva tegija ma ise olen? Teistest häälekamad ja agressiivsed on noored naisterahvad, aga ka meestel jätkub juttu. Eriti mõne õhtuse peo orgunnimise nimel, sebitakse joogikraami ja naisi nii et vähe pole.
Ikka päris kole on seda kõike pealt kuulata. Kuidas rääkija küll ise aru ei saa, et tema jutuvada teisi häirib. Kas ta tahab näidata, et ta kõike teab või ei kontrolli ta ennast? Teiste inimeste austamisest pole vist üldse mõtet rääkida, seda pole.
Stella:
Mis parata, kui inimesel on nii suur suhtlemisvajadus ja tuttavate ring. Bussisõidule raisatud aega annab sisukamaks muuta ja seda nad teevadki. Teie aga kasutage bussis sõitmiseks kõrvatroppe või kuulake läbi klappide meelepärast muusikat. Oraatoriga dialoogi astuda pole enamasti mõtet, sest ta ei saa aru teie kannatajailmest ega palvest vaiksemalt võtta. Aga proovida ju võib. Paluge esinejal rääkida aeglasemalt ja korrata viimast lauset... öelge, et teil kiilus diktofon kinni. Ja kui võimalik, siis rääkigu valjemini, sest bussi teises otsas kõik see rahvas veel ei kuulnud tema suurepärast kõnet.
