Limusiini lõa otsas

Eilne päev tõi meile täiesti uskumatu uudise: üks mitmeid eri nimedega riietepoode pidav välismaine firma teatas, et laseb Eestis hinnad kuni 20 protsenti alla. Põhjenduseks toodi, et tegu on keti üleeuroopalise hindade ühtlustamisega, nüüd on hinnad meil samal tasemel kui näiteks Prahas või Budapestis.

Istusin möödunud reedel kell 16.30 Helsingi äärelinnas ühe äri-, tervise- ja meelelahutuskeskuseks ehitatud hoone terrassile. Enne mind oli seal umbes 30 inimest. Ühed mängisid minigolfi, teised bingot. Kolmandad ajasid niisama juttu, suitsetasid ja rüüpasid õlut (klaasist-, mitte plasttopsist).

Üldiselt Eurovision mulle meeldib. Lõppude lõpuks on ju tegu võistlusega ning spordihull inimene on suuteline vaimustuma tunduvalt tühisemast konkurentsist kui laulmine (ja sinna juurde käiv muu tantsu- ja šõupalagan). Kui muud elamust ei saa, siis naerda tänu Raadio 2-le ikka saab.

Möödunud pühapäeval tabas mind šokk. Lugesin, et 34aastane meesterahvas üritas laste nähes eriti jõhkral viisil kutsikaid tappa. Kuna olen väga suur loomaarmastaja, siis minu jaoks on lihtsalt mõistetamatu, kuidas saab keegi väikesele vastsündinud koerale liiga teha. Kas sellel inimesel ei ole siis üldse mingeid tundeid?

Kui võrrelda Eesti viimaste aastate Eurovisioni lugude tulemusi, siis võib märgata, et ühte tüüpi laulud on olnud edukamad kui teised. Oleme suutnud end laulda kõige enam eurooplaste südametesse omakeelsete ballaadidega: 2009. aastal "Rändajad" ja kuues koht, 2012. aastal "Kuula" eest samuti kuues koht ning tänavu "Et uus saaks alguse" finaalipääs.

Sõjaväelastele ja kaitseliitlastele aeg-ajalt esmaabivõtteid õpetav ohvitser kurtis kord, et alati esitab keegi loengu lõpus küsimuse: "Kuhu teha halastuslask?" No et kui kamraad on surmavalt haavatud, väljakannatamatutes valudes – kuidas tema piinad kiiremini lõpetada.

Presidendi ametiauto 2,5 kuud puudunud kohustuslik liikluskindlustus paneb piinlikku seisu nii presidendikantselei kui politsei.

Erinevalt paljudest teistest, kes peavad auasjaks Tallinna tasuta ühistranspordi kritiseerimist, ei näe ma põhjust seda laita. Autosid on linnas vähem ning sama on ummikutega hoolimata sellest, et bussiradade tõttu on autodel liikumiseks napimalt ruumi.

Tasuta ühistransport on tallinlaste hüve juba viiendat kuud. Puhtmajanduslikult tähendab prii sõit inimesele, kes liigub trolli, bussi või trammiga keskmisest natuke rohkem, aasta lõikes ligi 300 kokkuhoitud eurot.

Vaene lauluväljak! Mida kõike ei pea ta sel suvel taluma ja kuulama. Tuhandeid taldu, sadu detsibelle ja kümneid artiste. Mis kümneid! Ainuüksi Rock Summeril esineb peaaegu poolsada bändi. Seega lauluväljakust veel rohkem tuleks kaasa tunda kontserdikorraldajatele, kellest keegi eeloleval suvel kindlasti kõrbeb.

Loomulikult, ilma igasuguse kahtluseta ja vastuvaidlemiseta on see hädavajalik ja eluliselt tähtsal kohal, et Kadrioru proua saaks meie kõigi raha eest endale riided selga ja kaunistuseks ehteid ka.

Viimastel nädalatel on palju räägitud Eesti erandlikust perekonnaseadusest, mis paneb kodanikule ebaproportsionaalselt suure koorma oma lähedaste eest hoolitsemisel. Riigi esindajad siin probleemi justkui ei näe.

Reede ja pühapäeva õhtul on Tallinna-Tartu rongid (mõlemal suunal) rahvast täis, peamiselt tudengeid. Nüüd räägitakse hinnatõusust. Majandusministeerium üritab muidugi pingeid maandada, räägib uutest rongidest, vähenevast sõiduajast jms.

Minu seisukoht on, et inimene ei pea automaatselt kõike teadma. Ta ei pea peast teadma, kui suur on hetkel euribor või elektri hind börsil. Nagu mulle kooliajal õpetati, olulisem on teada, kust vastust leida või kellelt küsida. Aga vägisi tekib mulje, et ametnike töökohustuste hulka kuulub vaese kodanikuräbala eksiteele juhatamine, et siis pärast isekeskis itsitada ja näpuga näidata – vaat kus lollike nüüd ummisjalu koperdab.

Tahaks kangesti teada, mida tunneb peaminister Andrus Ansip, kui loeb statistikaameti karmi läkitust Eesti rahvaarvu drastilise vähenemise kohta: täpsustatud rahvaarv seisuga 1. jaanuar 2013 oli 1 286 479, mis on 8007 inimese võrra väiksem kui aasta varem.

Meie kolmest kassist ühtegi pole me ise võtnud. Kilpkonnakarva emane ilmus viis-kuus aastat tagasi, näljane nagu hunt. Külas keegi kassi omaks ei võtnud ja loomake keeldus lahkumast.

Rahvaloenduse tulemustest selgus, et õigeusklikke on Eestis märksa rohkem (16% vastanuist) kui meile omaseks peetud luteri usu pooldajaid (10%).

Kas te mäletate 2002. aastat? Aega, kui Eesti keskmine brutopalk oli pisut alla 6000 krooni ning võimaluste piiriks tundus olevat vaid taevas?

Kohalikest valimistest rääkides olen viimasel ajal paljude tallinlastest tuttavate käest kuulnud seisukohta: aga ei tahakski kedagi valida.

Teate, mis – nägin eile hilishommikul Tallinna suurmagistraalil… Ei, ma ei pea silmas tänavaauku. Ehkki toda sai kah kohatud, eksimatu tagumikutundega isegi. Auguparandajad – kohe terve brigaadiga ja mitme masinaga – sebisid Vabaduse puiesteel nii hoogsalt, et üks mu poegadest sulges nina ja uuris: «Mis hais see on?»

«Armastus ja raha võivad olla, kuid rõõm peab olema,» lausus mulle möödunud nädalal üks elutark võõras mees, kellega töö tõttu mitte kõige särtsakamal argipäeval trehvasin.

Midagi on süsteemis ikka väga mäda. Tänases lehes on lugu Eduardist, kes leiti mahajäetud majast, ta jalad olid külmavõetud ning seetõttu need amputeeriti. Nüüd viibib ta pikemat aega haiglas.

Mida uskuda – kas 53 000 Viimsi, Pirita, Maardu ja Jõelähtme vallas elava inimese muret Muuga sadamas laaditava väetise plahvatusohtlikkuse pärast või sadamajuhtide kinnitusi, et plahvatusoht on müüt?

Imelikud arengud toimuvad meie huvitavas elus. Me maksame kinni oma kurikaelte ülalpidamiskulud. Riik eraldab vanglate toimimiseks nii palju raha, et Euroopa kontrollid hindavad vangide eluolu inimlikuks. Surmanuhtluse oleme kaotanud.

Kuulge, ehk aitab juba vastandamisele ehitatud nii-öelda poliitilisest debatist?

Kes luges või kuulis eelmisel nädalal mõnda uudist, kus riigi valitsus teatanuks, et ulatab Sindi inimestele abikäe loodusõnnetusest tulenevate kahjude kõrvaldamiseks?

Pärast Nukuteatri juhi Meelis Pai mahavõtmist on ilmselt kõik teatrijuhid ahastuses. Nad istuvad vaikselt nurgas ega julge piuksugi teha.

Ilmselt kuuleme sügiseste valimiste eel üha rohkem ja rohkem avaldusi, nõudmisi, otsuseid ja meeldimismänge, mis peavad silmas üht teatud sihtgruppi. Mis omakorda ei välista seda, et kui ühelt sihtgrupilt saadaksegi vajalikke hääli, siis teiselt võib saada sellevõrra vähem hääli.

Rein Lang meid oma käitumisega üllatada ei suuda, sest Nukuteatri nõukogu juhile kingaandmine käis ju tegelikult samas stiilis tema varasemate fantaasiatega visata kultuuriministeeriumisse granaat suurpuhastuseks.