Oodates aastatepikkuse maadevahetuse protsessi kohtuotsust, mis täna välja kuulutatakse, näritakse ilmselgelt ärevalt küüsi nii struktuurides kui ka parteikontoreis, sest kaalul on õigusemõistmise maine. Protsessile kulutatud ressurss on olnud sedavõrd hiiglaslik ja ootused sedavõrd suureks puhutud, et mis tahes otsus saab olema tegelikult halb.
Kuna vahepeal on jõudnud loojakarja minna Rahvaliit ja kohtu all on selle erakonna kunagised raskekaallased Villu Reiljan ja Ester Tuiksoo, siis pole midagi teha, kui kellelegi on jäänud toimuvast mulje kui poliitilisest protsessist. Reiljani ja Tuiksoo süüdimõistmine saab seda arvamust vaid kinnitada. Samas poleks kellelgi eriti kahju, kui ka maadevahetuse tegelased otse kohtusaalist rauduskäsi kinnimajja talutatakse, nagu hiljuti Tallinna võimueliidi esindajatega juhtus. Sigadusi meie ümber on juhtunud sedavõrd palju ja hea, kui kas või keegi nende eest vastutama pannakse – nii võib mõelda tavakodanik, kes tahaks igaühele neist laulda soovilauluna "palju aastaid"!
Arvestades, et protsess on kestnud pikki aastaid, siis on selge, et süüdistaja võttis kursi massiga löömisele. 42000 lehekülje pikkune prokuratuuri poolt ettevalmistatud lugemismaterjal sunnib aga küsima, miks ei suudetud või tahetud seda kontsentreerida ning esineti kaitse hinnangul peaasjalikult ebakohaste süüdistustega.
Kui tavakodaniku võinuks sellise töömeetodiga majanduslikult välja kurnata – advokaate palgates – ja panna ta juba eos alla andma, siis vähemalt osa praeguseid kohtualuseid on liiga jõukad selleks, et lasta riigi teerullil endast vaikides üle sõita.
Kindlasti ei taha prokuratuur, muud struktuurid ega võimuerakonnad uneski näha võimalust, et kohtualused õigeks mõistetakse ja struktuuride aastatepikkune töövaev sellega korstnasse kirjutatakse. Mainekahju oleks kolossaalne, kuigi hiljem saaks virila naeratusega väita, et Eesti ongi ju õigusriik, kus otsuse langetab sõltumatu kohus.
