Sõber kurdab, et hambahari ununes kiiruga pakkides vannituppa. Nagu tellitult, kuulutavad üks neiu ja noormees telk-laagri sissepääsu juures saabujaile, et kui hambapesutarbed maha jäid, saab kõik suuhügieeni hoidmiseks vajaliku neilt.
Hambahari maksab euro, pastat jagavad nad priiproovimiseks, kusjuures hariliku piparmündipasta kõrval ka ananassi-, koola- ja lagritsamaitselist. Kehvemas seisus on see, kel koju ununesid päevitusriided, nagu mul endal või lühikesed püksid, nagu ühel kaaslasel. Kuigi on neidki, kes aluspesu väel ringitatsamist paljuks ei pea.
Seitsmendal katsel jõuan kohale
Olin Rabakale igatsenud juba kõigil kuuel eelneval korral. Viimaks ometi leidub mul nii aega kui ka kaaslasi, et festivalimelust osa saada. Jõuame Järvakandi alevisse reede pärastlõunal. Meid tervitavad päikesepaiste ja 23 kraadi. Käepaelad randme ümber saadud, seame end sisse kontserdialast paari minuti kaugusel asuvas telklas.
Leitsak sunnib pikad püksid lühikeste vastu välja vahetama. Seejärel kaeme võimalusi looduse kutsele vastata. Kuivkäimlaid niigi vihkava inimesena kirun endamisi, avastades, et esimese kemmergu prill-laud on juba ära märjatud. Vaatamata sellele ei osutu kehakergendamine üldse kõne väärt probleemiks, ka teisel päevalgi ei pea festivalirahvas kemmergus sissehingamisest loobuma.
Söönuks saab soodsalt
Festivalialal hinnatuuri tehes selgub, et poleks vist pidanud hoolega toidumoona kaasa varuma. Soe toit, nagu šašlõkk, šnitslid või kotletid koos friikartulite ja salatiga, maksavad viis–kuus eurot. Suure topsitäie värskeid küüslauguleibu või hot dog’i saab kätte kahega. Õlut on kasulikum varuda kohalikust poest, kus kuuspakk maksab alla nelja euro, samas kui festivali joogitelgis tuleb poole liitri kesvamärjukese eest välja käia 2,50 eurot. Külmast vaadiõllest ei luba palav ilm siiski päris mööda vaadata.
Vanasõna "Algul ei saa vedama..." Rabaka puhul ei kehti. Möll läheb lahti varakult: Nevesise kontserdil sukeldub üks palja ülakehaga noormees korduvalt publikusse, Soome glämmrokipunt Reckless Love peab publikut mahajahutamiseks veega pilduma ning Austria duo Dub Fx & Flower Fairy paneb oma rütmika dubstep’iga pealava esise inimmassi ennastunustavalt tantsu vihtuma.
Õhtu nael on meie oma Ewert and The Two Dragons, keda olen seni esinemas näinud vaid mitmel siselaval. Bändi ainsale siinsele suvisele suurkontserdile (see-eest esinevad draakonid üle Euroopa üheksal muusikafestivalil) lisavad kõvasti vunki võimas heli ja pürotehnika. Et südaöise šõu ajaks on juba hämar ja Ewerti mõnusalt mahe hääl sobiks imehästi unelaulu laulma, seamegi sammud telklasse.
Pikalt põõnata ei lasta
Kella kahe ja kolme vahel, mil magama läheme, valitseb platsil hiirvaikus. Ühed magavad juba õndsaund, teised pole veel naasnud. Olen just uinuda jõudnud, kui mind äratab vali hõikumine. Ilmselt lõpetas viimane esineja just oma etteaste ja rahvas on sunnitud lava eest telkidesse kolima. Lõbus lällamine kestab tunni või paar. Uni jääb katkendlikuks ka seetõttu, et öösel on kümmekond kraadi jahedam ja hambad plagisevad vaatamata imemagamiskotile, mis peaks sooja pidama kuni 40kraadises pakases. Käsikäes varase päiksetõusuga asenduvad külmavärinad higistamise ja õhupuudusega.
Kella kaheksaks on olemine nii lämbe, et telgiuks tuleb valla tirida. Ümberringi käib juba muljetamine: mis kontsert enim meeldis, mis toit eriti hästi maitses ja muidugi kuidas kellegi õhtu lõppes. Mõni telgini ei jõudnudki. Juhtus sedagi, et kaaslased leidsid semu ristseliti murul lebamas, raha enda ümber laiali puistatud, ja lohistasid ta telki rasket und jätkama.
Päev tõotab tulla eilsest veelgi soojem. Tirime teki murule ja peame piknikku. Ikkagi hea, et pruukost omal kaasas on, ei pea hakkama kohe poodi vantsima. Hiljem teeme seda nagunii, sest jäätiseisu ei anna asu ja kontserdiväljakule enne keskpäeva ei pääse. Sama taktika on valinud paljud: poeesine on paksult rahvast täis. Jalutuskäigul hakkavad endast märku andma eelmise päeva sääsehammustused, ehkki kannan tõrjevahendit suisa kaasas, et end pidevalt uuesti üle pihustada. Kui päeva poole tundub, et polekski ehk tarvitust, siis õhtul otsivad väiksed vereimejad parvedena uusi ohvreid.
Tänu napile unele ja soojale päikesele on enamik inimesi uimasevõitu. Poolsada vaprat otsustab 20minutise heviaeroobikatrenni abil üles ärgata. Kidra- ja trummimängu imiteerivate liigutustega vürtsitatud virgutusvõimlemine võtab kuumuse tõttu päris võhmale.
Kahetsen kibedalt, et bikiinid koju jäid, sest suur osa mehi on särgi seljast koorinud. Kuigi ega keegi rinnahoidja väel naistele tegelikult viltu vaata – turvakontrollgi laseb nad pärast läbi. Vihmakeepe jagavad neiud panevad pisut silmi pööritama, ent kahmame siiski paar keepi kaasa. Tark mõtlevat ka tulevikule.
Päiksepidu pöörab vihmapeoks
Teen oma AC/DC fännisärgist nabapluusi ja sätin end telgi juurde päikest võtma. Õnneks jagus mul oidu päiksekaitsekreem kaasa pakkida – festivalialal ma seda müügil ei näinud –, sest muidu tulitaks käsivarred hiljem ehk veelgi rohkem.
Pärastlõunal aga hakkavad kogunema hallid pilved ja palavus teeb järk-järgult minekut, nii et ühel hetkel ei tundugi ilmamuutus enam mõnusa vaheldusena. Ei aita muu, kui pikad teksad ja tossud jalga ning nahktagi peale. Inglise elektrorokiduo The Big Pink ja Ameerika punkbänd Dwarves saab veel kuiva nahaga ära vaadatud, kuid Inglise punkansambli The Stranglers esinemist saadab vali sadu. Kaasa kahmatud keebid kuluvad nüüd marjaks ära ja kahurist lendab neid publiku sekka veelgi. Rahvas tantsib vihmavalingust hoolimata lõbusalt kaasa.
Kehv ilm soosib jalgpalli EMi vaatamist ning jalgpallitelk on puupüsti täis. Peaesineja, USA peorokkari Andrew W. K. kontserdi ajaks sadu siiski lakkab. Energiapommi hoogsate lugude taktis on kahju lahkumisele mõelda – päris õige fiiling oleks justkui alles peale tulnud. Kuid võrreldes ilma eelmise õhtu omaga, on siiski kergendus varahommikuks koju tagasi jõuda ja näpuviskamisväsimus oma voodis välja magada.
Seda enam, et nutitelefon viskas vedru välja juba laupäeva pärastlõunal. Seepärast soovitan kõigil sellisteks puhkudeks oma vanale mobiilile korraks eluvaim sisse puhuda: esiteks aku peab vastu ja teiseks ei ole nii kahju, kui keegi selle pihta paneb, nagu massiüritustel ikka juhtuda võib.
Tuleval aastal jälle? Kui Rabarock ikka toimub – mõned kohalikud avaldasid kartust, et seekordne festival on viimane –, siis kindlasti!
Festivalielu raputab välja rutiinist ja kahe päevaga sain osa tosinast kontserdist. Peamine on siiski eriline vaba õhustik. Kes käinud, see teab.
