Tunnistan: Kreeka oli minu jaoks juba mitu korda konkurentsist välja langenud. Esmalt mängus Poolaga (1:1), kui nad kiirelt kaotusseisu ja arvulisse vähemusse jäid. Seejärel tšehhide vastu, kui nad kuue minutiga 0:2 taha jäid. Ja ega ma ka enne kohtumist Venemaaga üllatusse eriti uskunud.
Aga nad võitlesid kõigis kolmes mängus kõvasti. Selle meeskonna vaimne tugevus on imetlusväärne, lihtsalt super! Kreeka näide tõestas taas, et jalgpallis võib tugeva tahtmisega teha imeasju – see on järjekordne hoiatus suurematele ja järjekordne julgustus väiksematele, teiste hulgas ka Eestile. Ma ei usu kuidagi, et Kreeka näiteks Saksamaale veerandfinaalis vastu saab, aga nad on kindlasti teinud kõik ettevaatlikuks.
Kreeka mängijate individuaalsed oskused ei küündi küll Venemaa tasemele, kuid juba nende kontrollmänge analüüsides märkisin: neil on kindel plaan, mida nad oskavad ellu viia suurepäraselt.
Mis aga Venemaasse puutub, siis õnne puudumist ei saa see meeskond kuidagi taga nutta. Kui oled turniiri nõrgimas alagrupis ega kasuta oma võimalusi ära, pole süüdistada kedagi teist peale iseenda. Venemaal pole võimalik tuua ainsatki vabandust.
Venemaa polnud piisavalt valmis ei füüsiliselt ega vaimselt. Mängus Kreekaga ilmnesid mõlemad puudujäägid ilmselgelt, meeskond ei olnud üldse värske. Siin on mõttekoht Venemaa klubidele ja nende treeningumetoodikale – paari nädalaga enne suurturniiri pole koondisetreeneritel enam midagi teha, kui mängijad on väsinud.
Vaimsest poolest. Mis nüüd juhtus, polnud põrmugi juhus. Venemaa staarmängijad on juba pikemat aega justkui arvanud: "Oleme nii head." Nad ongi head, aga näiteks praegune Aršavin pole võrreldav endise Aršaviniga. Nüüd satuti ootamatult raskesse olukorda ega oldud suutelised sellest väljuma. Võrdlus Kreekaga mentaalses plaanis oli muidugi eriti ilmekas.
Ja ka taktikaliselt tegutseti liiga sirgjooneliselt ja üksluiselt: ainult söötudega läbi keskvälja. Kreekal oli sellist mängu palju lihtsam peatada.
