Päriselt kokku kolimise mõte on iseenesest üsna värske, sest me oleme nädala-paari kaupa mõlemad teineteise juures elanud. Alguses, kui T sellest juttu tegi, tundus asi paraja absurdikana, sest kutt on minust 2 aastat noorem, elab vanemate rahakoti peal (sest ta enda teenistus on rohkem juhuslikku laadi). Suvel on sissetulek küll suurem.
Siis aga leidsin, et miks ka mitte – säästaksime sel moel mõlemad päris hulga raha. Põhimõtteliselt oleme korteri välja valinud, üür on normaalne ja elamispind ei vaja kohe remonti. Kuid on mitu aga, mis ei lase ära otsustada. Tean, et T-l on peale minu ka teisi tüdrukuid (seal korteris oleks meil kummalgi eraldi tuba), kõik toredad sõbrannad. Teiseks on tal koer, kellega mina pean väljas käima, kui temal on õhtul mäng. Pealegi ei armasta ta poes käia, tihti polegi tal midagi süüa ostetud. Otse loomulik, et ta täiesti süüdimatult hävitab minu toiduvaru. Kity
Stella: Igatahes oleks õigem oma kahtlustest noormehe endaga rääkida ja igal juhul enne kokku kolimist. Ei saagi aru, kas te olete lihtsalt korterikaaslased või olete ka elukaaslased? Need asjad peavad selged olema, sest rääkimata jäänud juttude korral võivad ootused ja lootused olla erinevad. Sellest tekib paratamatult pahandus, kui sinu elukaaslasest korterikaaslasel otsustab mõni sõbranna ööseks tema juurde jääda, noormees aga leiab, et sinagi oled vaid üks tema paljudest sõbrannadest ja probleemi nagu polegi, sest tema otsib veel seda õiget.
Kahe inimese kokkukolimine on suuremat sorti elumuutus ning paratamatult mõjutab inimeste edaspidist läbisaamist. Enne ühisele elupinnale kolimist tuleks paberile panna teie mõlema kohustused – kes jalutab koeraga, kui peremeest pole ja ka sina pead ära sõitma. Kes koristab vannitoa ja WC, kes viib välja prügikoti. Ja kas kaasüürnik võib köögis vabalt maiustada, kui ta ise pole koju süüa ostnud. Pisiasjad? Jah, kuid nendest koosnebki elu.
Kui on väikegi kõhklus, tasub alustada katseajaga.
