Läksin vanast naisest lahku, jätsin talle kodu ja nüüd elan juba aasta otsa uue naisega. Kõik mulle kuuluvad asjad võtsin ma ühes, kuid fotoalbumid ei tulnud esiti meele, need oli sektsioonikapis, naise käe järgi ära pandud. Kui ma neid nüüd hiljaaegu otsima sinna läksin, ei tahtnud naine mind tuppagi lasta. Mõne aja pärast tunnistas, et ta tegi puhta töö, viskas kõik minu fotod minema. Meie 1968. aasta pulmapiltidelt lõikas aga mind kõrvalt ära. Ühte sellist ta mulle näitas.
Minu tervis läks sellest teadmisest palju halvemaks. Kuidas saab üks inimene teise vastu nii südametu olla. Ega siis mälestused kao kuhugi, need jäävad meie elu juurde. Midagi on pärast seda minuga katki, ei lähe enam meie elu nii hästi kui peaks. Praegune naine arvab, et nõidusega on tegemist, energia on läbi lõigatud. Viha mõju on hirmus. Mõistusega saan aru, et ma ei saa sinna midagi parata, aga ometi häirib selline asi minu elu ja olemist.
August
Stella: Viha mõjuvat kõigepealt suuvärgile, alles seejärel mõistusele. Võib-olla naine lõikas ainult sellelt ühelt pildilt teid ära, te ei tea, kuidas asjalood tegelikult on. Ja kui see nii ka pole, jätke endale teadmine, et fotod on olemas, ainult teie käed ei ulatu nendeni.
Sensitiivsed inimesed räägivad, et fotode puruksrebimine mõjutab pildil oleva inimese aurat ja energiavälja. Arvestades seda, kui palju fotosid me ise elu jooksul hävitanud oleme, küll kogemata ja sageli ka teadlikult, siis olekski terve edasine elu üks suur peavalu ja halb enesetunne. Tunnete ennast halvasti? Minge käige arsti juures ja kontrollige oma südant ja vererõhku. Kui pulmapäev on olnud aastal 1968, on ka inimesel vanust juba päris kenasti.
