Vanust on mul 34, olen vallaline, lastetu. Kuigi kõik võiks ju olla, nii mees kui lapsed. Aga näete, ei ole. Ju siis pole seda õiget meest kohanud, või pole mind tahetud. Päriselt naiseks tahetud, mitte natukene, niisama lõbu jaoks. Lõppude lõpuks, kelle asi see on, see on minu elu. Tuleb välja, et see on ikka lõpphullult teiste asi. Pidevalt kistakse see teema üles. Kunagsel naabrinaisel oli volbriööl sakk sees, kohtusime üle pika aja – «No kuidas siis nii, ikka üksi, ai-vai, pole kes lapsegi teeks või sa ise ei taha?» Inimesed, öelge palun, mis teil viga on?
Üksik preili
Stella: Kindlasti oleks maailm palju ilusam ja igaüks meist palju õnnelikum, kui elaksime oma elu ega torgiks teisi. Öeldakse, et inimlikkus lõppes Eestis otsa koos varakapitalismiga, kuid seda laste-teemat on susitud alati. Halastamatult, ilmselge mõnuga. Ses mõttes on inimesed haiged ja kahjuks selle tõve vastu ravi puudub. Neist tuleb lihtsalt
eemale hoida. Nii kaugele, et sõnadega ei ulatuks puudutama.

























