Kartser on pärast kuu aega kestnud renoveerimist taas avatud. Taastatud on kaldpinnad, kust krohv XIX sajandil tudengite tehtud maalingute ja sõnadega osaliselt alla oli pudenenud.
Tartu Ülikooli peahoone pööningul asuva kartseri viimasest renoveerimisest oli möödas 30 aastat.
"Krohvipind vajas laudisega sidumist. Siit-sealt oli õrnalt krohvikihilt mõni täht ära kukkunud või mõra sisse tulnud. Kui mõni külaline oleks vastu krohvipinda läinud, oleks see kõik kadunud," ütleb ülikooli kunstimuuseumi direktor Inge Kukk.
Kartseri seinu katavad tudengite nimed, vapid ja joonistused, mis taastati detailsete fotode järgi. Kunstiteoseid tegid tudengid igavuse peletamiseks karistuse kandmise ajal. Külastajale pakub kartser uuendatud ekspositsiooni. Kartseris istunute kohta saab peale olemasoleva lugeda ka 2009. aasta muuseumiöö tarvis lindistatud poeet Hannes Varblasest, kes rektorilt ülikoolist väljaviskamise asemel kartserikaristust palus. Selle loo luges muuseumile linti peategelane. Imetleda saab kaht renoveeritud ja taastatud seina, ütleb Kukk.
Viiest ajaloolisest kartserist, mis olid loodud tudengite akadeemilise distsipliini suurendamiseks, on alles vaid üks. 1965. aasta põlengus hävis neist neli, veel siiani on viimase säilinud kartseri ühes seinas näha söestunud nurk.
Ühe põlengus söestunud seina sai Tartu Ülikooli kunstitudengite fotode järgi joonistatud karikatuuride abil taastatud. Kartseris istusid üliõpilased, kes olid rikkunud avalikku korda ja ülikoolis kehtinud reegleid. Kartseris oleku aeg võis kesta ühest päevast kolme nädalani. Kui üliõpilane eriti rängalt eksinud oli, anti talle esimesel ja kolmel viimasel päeval toiduks ainult vett ja leiba.
Inge Kukk ütles, et kartser on üks tore koht – suvel palav ja talvel külm! "Tudengid ei pidanud kartseris istumist karistuseks, pigem auasjaks," ütles ta.
