Umbes viie aasta eest rasis üks järjekordne tormilaine kõigi meie elektrivarustust. Keda lühiajaliselt, keda nädalaks või isegi paariks. Nurin oli vali, hulk kallist kodutehnikat tuli maha kanda, loomafarme generaatorite abil elus hoida.
Selle taustal kirjutasin Õhtulehe veergudele arvamusloo, milles avaldasin tänu toonasele Läänemaa Fortumile, kes oma kliendid sellest möllust peaaegu täiesti puhtalt läbi tõi. Seejuures veel mõnesendise odavama elektri hinnaga kui Eesti Energia. Nende teenindatavad jaotusvõrgud olid paari aastaga hooldusremondi läbi teinud.
Minule oli aga tähtsam asjameestele meenutada veel ühele varustuskindlust ohustavale tegurile, s.o vahelduvvoolu sagedusele, mida seatakse ja kontrollitakse Venemaa loodesüsteemi juhtpultidest. Poole sajandi eest jäi meie TV ülekandejaamaga tehtav saade juba proovide ajal hätta pildikvaliteediga. Pilt muudkui virvendas ja jooksis triipude kaupa. Tuli minna tollal veel kesklinnas asuvasse Eesti Energia peakontorisse ja paluda ühendust võtta Leningradi oblastis istuvate inseneridega. Mõni minut palumist, sõnamist ja vabandamist ning teatud nihkunud komakoht sai paika. Telepilt, mis oli möödunud sajandi 60ndate aastate algul vist kõige kõrgem tehnikasaavutus, olenes inimestest, keda me enam ei kallista ega põsemusuta.
Elering ja Gasoring?
Üsna varsti pärast taasiseseisvumist tehti kontroll, kas suudame oma voolusagedust ise juhtida. Katse kestis ca pool tundi ja jäimegi ellu! Kuna aga kogu protseduur oli tülikas ja kulukas, siis pandi asjale punkt.
Hüva on, aeg on jooksnud ning kõige eest hoolitsev ja otsustav organ Elering on loodud. Peaksime olema igaüks palju targem, palju kindlam oma argielu tulevikus. Peaksime, aga meie ümber on nii palju segadust, arusaamatust ja vasturääkivust, et too püha üleminek börsipõhisele elektri hinnale on tarbijale sama seletamatu nagu sõit püha Elmo tulukeste kursil. Selge on ainult üks: elektri hind tarbijale tõuseb kiiresti üha kõrgemale ning peatub alles siis, kui hakkab kõri pigistama ka kõige rikkamal ELi liikmesmaal.
Teada on siiski ka asjaolu, et Eestis on elektri enda tootmine nii odav, et tarbijahinnas on selle osa väga tagasihoidlik. Täpsemate arvnäitajatega tulid Tallinnas Vabaduse väljakule Konservatiivse Rahvaerakonna inimesed. Samal päeval hõiskas üle nende meie elektrimonopol, et Jordaaniasse plaanitava põlevkivielektrijaama ning õlitööstuse asjus jõuti kokkuleppele. Aasta lõpul kuulutatakse välja hankekonkurss! Hurraa!
Valitsus jätkab intensiivselt gaasivõrkude sundmüüki panekut. Hoidku jumal meid Gasoringi eest!
Ja kõige selle pudru keskel leidis Eleringi juht Taavi Veskimägi üles selle Venemaaga seotuse mõtte. Sündis (ja leidis kohe ka heakskiidu) patriootlik loosung: «Idast lahku, läänega kokku!» Mõelge vaid, milline võimas energiamüügi keskus hakkab olema meie väike Eesti. Paneme paika teise kaabli Soome, kindlad ühendused Läti-Leedu poole ja muudkui müüme hea raha eest ülejääki. Praegu on seda 40%, aga kui plaanitud miljardite eest paneme püsti uue Narva elektrijaama ja õlitehased, torkame taevasse mõõtmatud tuuleenergiapargid, siis istume kullahunniku otsas. Vaata, et jõuame isegi täiustada igal aastal kuni 19% kohalikku madalpingevõrku, nagu lubasime.
Must stsenaarium
Olgu, tuleme oma teema juurde tagasi. Kui taasiseseisvunud Eestis pandi too voolusageduskatse seisma kui tülikas ja kulukas, siis Taavi Veskimägi viitas juba väga kulukale lahendusele. Mõni asi see mõnele miljardile veel mõni null taha panna. Kes seda tähele paneb, kõike saab ju kanaliseerida tarbijahinda.
Kogu Euroopa tahab end pöörata arengukursile. Energia puudujääk on suur – tuumaelektri-jaamu käivitatakse uuesti, nende tööaega pikendatakse. Venemaa merealune gaasitoru saab endale paarilise, palju raha pannakse lõunapoolsete gaasi- ja naftatorude rajamisse. Ja nüüd tuleb üks väike ja tige ühe-teema-riigike ja sülgab silmade vahele Euroopa nii vajalikule koostööpartnerile, WTO liikmele? Selle peopesakese kaubandussuhted võiksid käia piirikaubanduse lihtsustatud reeglite järgi. Olgu, joogivee kõlblikkuse maksime neile kinni, võib-olla lapime neil ka elektri jaotusvõrgud ära. Ärgu ainult võimelgu oma vaheltkaupleja unistustega. Kui Venemaa neile pakuks kas või paar senti odavamat kilovatt-tundi, võiksid nad oma patriotismiga... noh, oma maksuvaba koduõue pühkida.
Ma ei tahaks ennustada meie unistajatele just nii musta stsenaariumi. Eks seegi oleks asi, kui pooleliehitatud miljardiobjektide vahel saaksid kaitseväelased koos kodukaitsjate ja lääneliitlastega harjutada sissisõda mahajäetud linnas.
