Põhjenduse, miks 1980. aastal nii uudne lavastuse sündis, on lavastaja Merle Karusoo põhjalikult kirja pannud 1980. aasta Rannalehe suvenumbrisse. 1989. aastal ilmus see ka raamatus "Olen 13-aastane".
Väljavõte Karusoo mõtteist: "On olemas inimesi, kes erutumata nõustuvad kõigega, mis neile sisse topitakse – olgu toitjaks kool, massikommunikatsioon või eriala nõudmised. On olemas neid, kes põhimõtteliselt eitavad kõike, mida nad saavad või mida neilt nõuab sotsiaalne keskkond, v.a. üsna sektantlik (ainult džiinides! Ainult disko! Ainult puhas kunst!) mõttekaaslaste grupp.
Normaalne oleks, et selektsioon jääks pidevaks: selle ma omandan, sellega pole nõus, võib-olla sa veenad mind, kui ma aga oma juurde jään, on mul ka argumentatsioon oma seisukoha kaitseks, pisut sisulisem, kui "ise oled loll" ning jaatavas kõneviisis. Seda viimast, kõige elujõulisemat, kõige arengu- ja loominguvõimelisemat osa peaaegu ei märka. Neil on millegipärast raske säilitada oma suveräänsust, grupp (klass, kursus, sekt) neelab nad või elimineerib. Tõrjutu seisus on raske. /--/ Algselt tahtsime tõesti lihtsalt naeruga leevendada probleemide raskust. Nüüd, kus me teie ette astume, oleme juba naljast kaugel – meie eneste jaoks on murdeealiste probleemid keerdunud valusaks ja tõsiseks, esiteks sellepärast, et meie võimuses on ainult näitamine, mitte abi, ja teiseks – me ei tea, millal murdeiga lõpeb. Igatahes mitte passi saamisega, igatahes mitte valimisõigusega, ka mitte abiellumisega, ka mitte diplomiga. Võib-olla saab inimene tõesti täiskasvanuks alles siis, kui ta mõistab, et oma maailma eest peab ta ise vastutama, olgu see, mida ta oma maailmaks peab, suur või väike, olgu ta ise 33 või 13. Vastutada oma maailma eest."
