Mäletatavasti on nüüdseks juba ligi kolmveerand tosinat aastat valitsuskoalitsiooni enesekeskselt juhtinud Reformierakonna juhid leidnud aeg-ajalt rahulolevalt põhjust nii avalikkusele kui ka teistele erakondadele nina peale kirjutada, et nende erakonna rahaasjad olevat laitmatus korras ja et sel erakonnal polevatki võlgu (erinevalt paljudest teistest parteidest).
Paljudel poliitikavaatlejatel on meeles, kuidas seoses Keskerakonna rahaskandaaliga ütles Kristen Michal aasta alguses telesaates «Foorum», et poliitikute puhul peaks piisama üksnes kahtlustest, et nad on toime pannud mõne ebaeetilise ja seadusega vastuollu mineva tembu, ja nad peaksid kohemaid tagasi astuma. Et nad ei peakski iga hinna eest hakkama tõestama, kas nad on süüdi või pole seda – aitavat üksnes kahtlustusest.
Mõistagi on pärast Silver Meikari ülestunnistust, millele on järgnenud veel mitme isiku samalaadsed ülestunnistused prokuratuurile, kõlanud üldistavaid etteheiteid teistelegi erakondadele.
Sellised hämarad askeldused parteide rahastamisel on olnud sisuliselt avaliku saladusena ju ammust aega üldteada. Ometigi on erakonnajuhid valinud käitumistaktika, mis paratamatult viib neid häbistavasse ummikusse – Ansip kiirustas kinnitama, et tema ei teadvat nendest rahamanöövritest õhkagi.
Aeg aga muudkui tiksub ja küllap tuleb varsti prokuratuuri ülekuulamisele ilmuda ka minister Michalil ja ehk ka peaministril. Pilved aina kogunevad nii otseselt Reformierakonna kui ka kogu valitsuskoalitsiooni kohale. Niigi napp usalduskrediit järjest väheneb ja opositsioon aina varitseb-kalkuleerib, kuidas riigitüüri juurde pääseda. Raha ja üle mõistuse ulatuvad valimisreklaamikulud teevad erakonnajuhid ülbeks. Süües isu aina kasvab ja üks nurjatus järgneb teisele.
