Koos oleme elanud tervelt 13 pikka aastat, selle ajaga oleme saanud kaks last, nii poiss kui ka tüdruk käivad juba koolis.
Mulle tundub, et mees on kindlale otsusele jõudnud, et nüüd oleks õige aeg ära registreerida. Ühesõnaga pulmad teha. Kuid minule järjest vähem see mõte meeldib, kuigi veel kümme aastat tagasi olin mina see, kes unistas pulmadest.
Ei ole meie vahel armastust ega teineteisemõistmist, mees teab ka ise seda. Me oleme kaks väga erinevat inimest, vastastikune nurkade lihvimine käib siiani, see pole valutu. Ta ütleb, et mis siis, ega see ei sega kooselu. Võib-olla et ei segagi, mõistuseabielus on meie tuttavate seas teisigi. Kuid milleks abielluda, kui pärast seda tuleks lahutus. Ma tean seda, et nagunii me lahutaksime, see on ette määratud. Parem siis elame nii kaua, kuni ühist aega on meile antud.
Stella:
Ju neid nurki on enam kui kümne kooseluaasta jooksul vastastikku lihvitud üksjagu. Ja ju siis on midagi ka ühist, mis on lasknud teil siiani koos püsida ja lapsi kasvatada ning ühine elu on lammutusest pääsenud. Midagi peab hingele ilusat olema, kuigi väidate, et armastust ja teineteisemõistmist nagu pole.
Arutlete, milleks abielluda, kui nagunii lahutate! Võib küsida teisiti – milleks abiellute, kui nagunii juba koos püsite. Üldjuhul on nii, et kui kaks inimest omavahel ei sobi, siis ei jää nad kokku ei abikaasa ega elukaasana. Vägisi ja sunniviisil ei saa õnnelikuks keegi, ka see, kelle juurde vastu tahtmist jäädakse.
Inimesed arenevad ja muutuvad, loodetavalt paremaks ja seda isegi elukaaslastena. Miks siis mitte abielluda, äkki on teie kahe vahel siiski armastus.
