Õigusriigi loogikast

Õhtulehe 7. mai lugu "Issi, issi, ära mine!" rääkis isast, kes ei saa oma väikese lapse kõrvalt ajateenistusse minna.

Vastukaja veebist 4. mail Õhtulehes ilmunud Heinart Puhkimi arvamusloole «Vaesus tapab nõrgemaid».

Avaldame Hillar Kohvi arvamusrepliigi poliitikute, rahva ja telefonide teemal. Viinahaual elav mees arvab, et kui rahvas saab teada tipppoliitikute telefoninumbrid, siis kuulevad poliitikud rahva tegelikku arvamust.

Võtke eeskuju meie presidendipaarist! Nad ise, võimalik, et seda adumata, on loonud kaasuse, mille kohaselt hakkab iga eestimaalane kohe, mitte viieteist või saja aasta pärast, elama inimväärset elu. Riik, mõistagi, läheb pankrotti.

Laste kasvatajad, õpetajad ja arstid ning  teismeliste vanemad võiksid julgelt arvustada Erki Noole väidet, et see, kes tahab hoiduda homoseksuaalsest käitumisest, peaks vältima homoseksuaalide seltskonda.

Vastukaja meie 23. märtsi lehes ilmunud Enn Oja arvamusloole «Priiuseta priiusepäev – kellele selle tähistamine on vajalik?»

15. märtsi ÕL tõi «rõõmustava» uudise pensionäridele, nimelt suureneb aprillis pension keskmiselt viis protsenti. Inflatsiooni ja sotsiaalmaksu laekumist arvestades oleks pidanud kasv olema seitse protsenti, aga otsustati olla säästlikud? Jah, see on koht, kust võib säästa.

Tellisin jõudluskontrollist veiste asenduskõrvamärke. Suur oli minu üllatus, kui leidsin postkastist teate, et pean 8 km kaugusel asuvast Leisi postkontorist märkide paki ise ära tooma. Kahju, et Eesti Postil puudub võimekus tuua saaja aadressile kohale 40 grammi kaaluv pakk.

Minu arvates saaks Eestimaa linnastumist ning maa tühjenemist välismaale pidurdada maaelu kaasajastamise kaudu. Maaelu arendamise vahendite kaasabil peaksid omavalitsused rajama oma territooriumidele ökokülasid. Näiteid leiame minevikust, kus põlluharimine oligi praegusest loodussõbralikum. II maailmasõja eel rajati asunduskülad, nüüd võiksid järgneda ökokülad, kus põhitegevuseks kaasajal loomulikult ei kujuneks põllumajandus.

Hobuselihaskandaal muudkui laieneb, aga hobuselihas pole tegelikult midagi halba, see on kahtlemata meil üldlevinud sealihast märksa tervislikum. Ka kunagistel steppide rändrahvastel oli see üks põhitoidus ja on nende köögis veel praegugi auväärt kohal. Ning stepipojad on samas märksa tervemad kui meie praegused rämpstoidust ja E-ainetest küllastunud eurooplased. Ka eesti talumees ei visanud oma hobuse liha mitte metsa, kui vigastada saanud suksu tuli ära tappa.

Mõni aeg tagasi ilmus lehes kiri «Rohkem puhkepäevi» (7.veebruari ÕL). Oleme 20 aastat vabad, kuid oma riigipühi ei oska austada.

Lugeja kommentaar meie 13. veebruari lehes ilmunud loole, kus küsiti, kas Tallinna tänavate oluliselt halvema olukorra Helsingiga võrreldes tingib see, et meil kasutatakse viletsamaid teekattematerjale.

Viimastel aastatel on kalendrisse lisandunud mitmeid rahvusliku sisuga tähtpäevi – emakeelepäev, Eesti lipu päev, vastupanuvõitluse päev, taassünni päev. Samas aga mööduvad need tähtpäevad praktiliselt jälge jätmata ja paljud ehk neid ei teagi, kuna need pole vabad päevad. Kui neil päevadel ka mingeid teemakohaseid üritusi korraldatakse, saavad osa nende tähistamisest vaid töötud ja pensionärid.

Suur tänu kõige asjalikuma kirjutise eest Tõstamaa koolivägivalla teemal – «Õpetaja all, õpilane peal?» 31. jaanuari Õhtulehes.

27. jaanuaril peab Euroopa holokaustipäeva. Kannatuste esiletoomisel on jäänud tahaplaanile teiste rahvaste kantud ohvrid, kuid juudid olid määratud hävitamisele ainuüksi oma rahvuse tõttu.

Minu silmis pole president Ilves enam kõigi eestlaste president, vaid mugavavõitu ning poliitilist süvaanalüüsi vältiv või selleks kogunisti mitte suuteline ametnik, kes reageerib formaalselt ühiskonnas tõusvatele probleemidele ikka vaid pärast nende kerkimist teravseisu.

15. jaanuari Õhtulehe juhtkiri võrdleb põllumajandusministri Helir-Valdor Seedri ettepanekut viia osa riigiasutusi Tallinnast välja moodsa küüditamisega.

Mulle nagu kindlasti paljudele teistelegi ei andnud rahu suur elektriarve. Ei põrandakütet, ei soojapuhurit, ei muud ekstravagantset koduvarustust, mis võiks elektrit neelata.

Seda maailmalõpujuttu on nüüd kõik kohad täis. Tuleb 21. detsember ja ongi meiega kööga! Vähemasti on üsna paljud inimesed selles üsna veendunud. Kuidas see pauk nüüd tuleb, selle kohta on muidugi üsna mitmeid versioone, samuti tulevase katastroofi ulatuse kohta. Kas hukkub kogu planeet või ainult meie tsivilisatsioon? Aga igal juhul saabuvat see just 21. detsembril, sest seda ütlesid ette juba targad maiad.

Lugesin 10. detsembri Õhtulehest Urmo Kübara artiklit "Vabakond ja ühisloome" ja usk muutustesse kadus ära. Vaja teha veebileht ja kodanike foorum, nii palju probleeme, mida arutada...

1. Valimisseadust tuleb muuta, riigikokku peavad pääsema ainult need, keda rahvas enda hulgast valib. Uute parteide loomine peab minema lihtsamaks.

Vastukaja Õhtulehe 8. detsembri artiklile "Hea lugeja, teeme Eesti paremaks".

Korduvalt on Õhtulehe artiklites juttu olnud vabandamisest, näiteks 8. detsembril lk 11 «Vabandama peavad kõik erakonnad», ehkki «vabandama» tähendab «andestama, andeks andma, õigustama», mitte aga vabanduse palumist.

Kõigile äratoodud punktidele, kuidas teha Eesti paremaks, lisaksin veel ühe väga olulise.

Kirjutan seoses 3. detsembri Õhtulehes ilmunud artikliga "Potike, keeda! Ehk miks lasteaiakokk öösel tööle peab tulema". Kolme lapse isana ja Electroluxi esindajana on mul tõeliselt kahju sellisest olukorrast, mis on Rukkilille lasteaia köögis tekkinud.

Kunagise komsomolijuhi Sirje Endre kirjatöös 21. novembri Õhtulehes oli muu põneva hulgas eriliseks pärliks küsimus: kas Ansipi turjal ei võiks ilutseda riigi majanduskriisist väljatoomise «rist»? Jutt käib samast Ansipist, kes on toonitanud, et riik ei loo töökohti, ja kes 2009. aasta hakul soovis elada kriisis.

Nüüd on meil parasjagu naljakas, ent tabav nimetus reformipelglikule Reformierakonnale – Ämmapartei. Et kui ikka ridamisi on leitud pesukapist ämmalt kingituseks saadavaid kümneid tuhandeid eurosid ja kantakse need lahkesti annetusena partei kontole, siis polegi erilist mõtet pikemalt arutleda.