Kui Euroopa Liidu liidrid kasutavad võlakriisi argumendina propageerimaks liikumist liitriigi suunas ja Brüsseli suuremat sõnaõigust liikmesriikide eelarvete üle, siis kodanikud on sellele selgelt vastu, selgub kaheksas ELi riigis läbi viidud uuringust.
Uuringu tulemus nullib ära sel nädalal Eestisse visiidile saabuva Euroopa Komisjoni asepresidendi Viviane Redingi meie eelmise laupäeva lehes sõnastatud suurejoonelise plaani liikumisest Euroopa liitriigi suunas. Reding soovib, et liit vormistataks ära 2020. aastaks.
Uuringust selgub, et liikmesriikide avalikkus suhtub väga skeptiliselt mitte ainult riikide eelarveotsustes Brüsselile suurema sõnaõiguse andmisesse, vaid ka ammu olemasolevatesse väärtustesse nagu ELi liikmeks olek ja ühisraha. Vaid 34 protsenti vastanuist leiab, et eurol on olnud positiivne mõju nende riigi majandusele, Prantsusmaal ja Itaalias arvab enamik vastanuist, et euro mõju on olnud negatiivne. Tõdemus, et maailmajao kõige eurokriitilisem rahvas on kreeklased, sunnib küsima – kas on ikka mõtet kõiki neid summasid sinna matta? Hoolimata sellest, et kreeklased ise tahaksid eurot edasi kasutada.
Loomulik, et sellise suhtumise kujundamisel on oma rolli mänginud võlakriis ja Kreeka ümber toimuv. Ent see peaks tegema ELi tipud tõsiselt ärevaks: ilma valijate heakskiiduta edasist föderaliseerumist läbi viia ei saa. Küllap reageerib Brüssel kahtlevale avalikule arvamusele talle omasel moel ning peagi saame näha optimismi süstivaid, ühiseid väärtusi rõhutavaid ja solidaarsusele kutsuvaid reklaamikampaaniaid üle terve euroliidu.
Kui aga näiteks ei õnnestu kehtestada karmimat kontrolli liikmesriikide eelarvete üle, annab see häiresignaali finantsturgudele ning nii mõnigi Lõuna-Euroopa riik võib järgmisena sattuda Kreeka olukorda – Hispaania kõigub niigi juba noateral. Mis tähendaks aga kriisi süvenemist ja venimist, võimalik, et ka eurotsooni lagunemist või vähemalt osade riikide lahkumist sellest. Nii et see kõik ei ole veel kaugeltki läbi.
