Oma ema pealt näen, et täpselt nii see on. Oh kus ta ohkis ja puhkis, et tema seda üle ei ela, kui peaks pensionile jääma. Mis küll saab, sammal kasvab selga, tema sureb igavusest ära. Sellest on aasta möödas ja me ei tunne teda äragi! Ei ole seda juhtunud, mida ema kartis. Ei liigu ta sugugi susse lohistades öösärgis ringi, ta on nii suured muutused läbi teinud. Lausa rõõm on teda vaadata! Pole enam kaelaradikuliiti ega jubedat seljavalu, nende hädadega on ta korduvalt arstide vahet käinud.
Nii hea on kõrvalt teda vaadata, et lõpuks saab inimene elada nii, nagu ta ise tahab. Ta käib paari kooliõega läbi, suveks on mitu reisi kavandatud. Käib teatris ja kinos. Häbi öelda, aga ma ei mäletagi, millal mina sinna viimati jõudsin. Pole ma kordagi ema suust kuulnud, et ta ei tule oma pensioniga välja, ta oskab vähesega läbi ajada ja on seda ka meile, oma lastele õpetanud. Mais oli ema sünnipäev, kingituseks saadud raha eest ostis meie nooruslik ema endale retrojalgratta. Ja millised hulljulged plaanid on tal suveks. Vaatan ema ja mõtlen, et mul ei ole mingit hirmu vananemise ees. Maret
Stella: Suurepärane, kui koos töösuhte kadumisega kaovad nii vaimne pinge ja füüsilised hädad. Ju siis teie emal oli raske ja pingeline töö, et vabana ehk siis pensionile jäädes tundis suurt kergendust ning impulssi teha kõike seda, mis eelnevatel aastatel on kas siis ajapuudusel või tervise tõttu tegemata jäänud. Seda on tore teada, et pensionile jäämine mõjub inimesele hästi ja annab talle teised võimalused elust rõõmu tunda.
