Ott Lepland suutis laval närvipinge ületada ja laulis end Bakuu Eurovisionil finaali! Laulu lõpp võis Ott Leplandil küll Eurovisioni teises poolfinaalis käest minna, kuid loo lõpp on õnnelik - Ott pääseski finaali! "Mul on ainult üks sõna: eufooria!" rõõmustas Eesti delegatsiooni juht Mart Normet. Eesti edasipääs teavitati kümnest riigist kaheksandana. "Ikka muretsesime," naeris Normet ning pistis kisama, kui juubeldav Tanel Padar ta õhku tõstis.
Peaaegu terve esinemise ajal hoidis Ott kätt oma südame kohal, nagu laul nõuab. Samas tekkis tunne, et kui ta mikrofonijalast või rinnast lahti laseks, hakkaksid käed värisema. Kolmanda peaproovi kindla peale laulmine oli asendunud häälekõrgustega mängimisega. Riskantne valik, sest laulu lõpp läks mustaks. Aga lõpuks loeb see mulje, mille Ott jättis Euroopa televaatajatele, mitte pressikeskuse publikule, kelle aplaus jäi leigeks.
Aga läheme ajas veidi tagasi.
Aeg: neli tundi enne Eurovisioni teist poolfinaali. Koht: Eesti delegatsiooni buss. Ott Lepland istub tikksirgelt ja vaatab otse enda ette. Lõbus, naljatlev ja avatud Ott, keda on olnud näha terve senise Bakuus viibitud aja jooksul, on kui minema pühitud. Nüüd on aeg olla tõsine, saada võitu oma närvidest ja anda Kristallhallis oma elu suurimal etteastel endast parim.
Kui eelnevalt käisid Ott ja teised Eesti delegatsiooni liikmed ekskursioonidel ja andsid väikseid kontserte, siis viimased kaks päeva on eestlastel möödunud peaproovide tähe all. "Viimased päevad on oldud ainult siin Kristallhallis. Oleme teinud peaproove, vahepeal käinud hotellis puhkamas, tulnud tagasi," kirjeldab Ott monotoonsust.
Oti mänedžer Danel Pandre nõustub, et lauljatel ei ole kerge: "See ikka ei ole puhkusereis, sest sa sõltud ajagraafikust. Sa saad iga päev magama kell kolm või neli." Tema sõnul on kolmetunnine ajavahe (esinemised-proovid toimuvad Kesk-Euroopa aja järgi, aga päike tõuseb ju ikka Aserbaidžaani kella järgi – V.V.) väikseks probleemiks kõigile.
Produtsendid käisid turul
Ott jõudiski neljapäeva hommikul hotelli alles kell kolm kohaliku aja järgi, kuid õnneks sai ta ka pikalt magada: "Uni oli täitsa hea ja sai välja puhatud." Õige pea hakkas helisema ta telefon. "Lähedasemad sõbrad-tuttavad on juba helistanud ja sõnumeerinud," ütles Ott enne finaali ja lisas, et loodab veel paari koduse inimese häält kuulda.
Samal ajal kui esinejad end tänaseks tööpäevaks välja puhkasid, ärkasid Pandre ja produtsent Margus Müürsepp, kelle tööd suuresti juba tehtud on, kuke ja koiduga. "Tegime sellise tembu, et käisime kohalikega koos turgudel. Üritasime massi sulanduda, mis küll lõpuni välja ei tulnud. Kihvt elamus oli." Mis turult ostetust Eestisse tuuakse? "Ostsime igasuguseid asju, mille nimesidki ma enam ei mäleta – maitseaineid taimedest, mis kasvavad ainult siin."
Tehniline personal Pandre ja Müürsepa juhtimisel sai eileõhtuses poolfinaalis ainult istuda ja kannatada. "See kolm minutit on täpselt nii neetult lühike kui ka neetult pikk aeg," ütleb Pandre. Teda pani närveerima, et Oti laul on häälele jube raske: "Nende kohtade peal ma hoian hinge kinni, kus ma tean, et Ott võib vokaalselt libastuda."
Marvi on marurahulik
Kuidas Ott ise närvilisusega võitleb? "Üritan mitte mõelda sellele massiivsusele, sellele rahvahulgale, kes mind vaatab," ütleb Ott, kes vähemalt küsimusele vastamise ajal tundus selles üritamises kaotajaks jäävat. "Olen viinud end sellele lainele, et lihtsalt hästi esineda. Tulemusele ei mõtle ma üldse."
Vastupidiselt Otile ei olnud Marvi Vallastel enne kontserti närvidega mingit muret. "Täna (eile – V. V.) on see päev, kus ma olen suutnud jääda rahulikuks. Ma loodan, et ma pean õhtuni vastu," ütles Marvi, kes kannatas peaproovides suurima probleemi käes, kui ta kõrvamonitor järsku väga vaikseks jäi ja ta enam laulu ei kuulnud. Elevust tundis Marvi siiski: "Kindlasti on see õhtune esinemine teistsugune, sest saal on rahvast täis tulnud, on palavam ja kõik muu."
Aga läheme tagasi Eesti bussi, mis neli tundi enne poolfinaali algust Bakuu Kristallhallist välja sõitis. Kuidas Ott need viimased tunnid veedab? "Lähen hotelli, viskan paariks tunniks pikali, tõusen üles, teen end minekuvalmis ja tulen siia," loetleb ta.
Aga see päris viimane hetk, kui kõlavad Türgi eurolaulu viimased noodid ja käes on Eesti kord, mida teeb Ott siis? "Hingan sügavalt sisse ja palun kõigevägevamalt tugevat närvi ja head esitust. Esitus on kõige tähtsam!"
Kas aitas kõigevägevam või alistas Ott ise oma närvi, igatahes viis see esitus Eesti laupäevasesse finaali.
