Täna on trimmisaate võitja Herkki Liivamaa juba Soome-kodu siseõues, trimmis tagumik taeva poole ja laseb päikesel end praadida. Natuke nagu puhkusel. Natuke nagu haigevoodis. 5000 eurot väärt reisitšekk tuli kunagi 130, nüüd aga tublisti alla 100kilosele mehele teadupärast läbi ränkade valugrimasside.
Herkki tee võiduni oli mäletatavasti tõeline kannatuste rada. Üle-eelmise saate proovis vigastas ta jalga ju nii tõsiselt, et arstid enam ei aidanud. Aitama pidid arstimid, täpsemalt väga tugevad valuvaigistid. Mehe ees seisis tõeline valikute valik. Kas visata püss otsemaid põõsasse, jätta asi pooleli, mis ka üsna loomulik tundunuks. Või suruda hambad huulde ja verele ja lasta edasi, maksku, mis maksab. Üle koera oli ta ju saanud, kas tõesti saab saba nii saatuslikuks.
Herkki on loomult spordimees ja spordimehe hingega, mis mingi rebestuse pärast alustatud tegu pooleli ei jäta. Ta on ajal, mil ise kangi sikutas, saanud spordivigastusi lugematul hulgal. Herkki tunneb oma keha, teab, kuidas iga liiges ja organism tervikuna toimib. Spordi ajal ei olnud kaalu viimine talle mingi hiina mõistatus. Ta teab sedagi, kuidas viga saanud lihastega käituda. Millal pingutada, millal järgi anda.
Üks paistis aga selge olevat. Kui eelviimasest saatest tuli Herkki välja veel kilbiga, siis finaaliks võis sõit olla sõidetud ja kihutav rong läinud. Ees seisis ju kolm tantsu, üks röövivam kui teine ning jalg ei pidanud meest enam üldse püsti. Poolkosmilistest liigutustest rääkimata.
Viimasel finaalieelsel nädalal, sel kõige otsustavamal ei pääsenud Herkki tantsupõrandale ega ka jooksurajale ainsatki korda. Päev enne võistlust võttis ta end toidult täitsa maha ja paastus kaks päeva ainult vee najal. Vanal rasval minek oli tõesti täispangale. Kas käsi kullas või trimmiaetud tagumik ometi mullas.
Vaid Herkki ise teab, mis maitse on medalil
Võistluspäeval ei olnud Herkki sugugi väle kui gaselle. Nagu teda alati on harjutud nägema. Püsis pigem paigal ja elas oma valusid endasse. Kui keegi nähtaval ei olnud, oigas ta tasakesi ja tegi valugrimasse. Neelas vahepeal mingeid tablettegi.
Ent piisas vaid režissööri assistendil hõisata vähemalt Herkki jaoks kangestav hüüe: Kohtadele. Kui mehe näolt kadusid igasugused kannatused ja Duracelli jänku oli võitluseks valmis. Esimene koopatants tantsitud, kadus Herkki aga taas vaiksesse garderoobi ega väljunud sealt vaheajale hetkekski. Isegi Hennesy-turgutuspitsile, mida osavõtjatele vargsi kallati ja millest keegi vabatahtlikult ära ei öelnud.
Järgmine tants tõi teadupärast lahenduse. Konkurent Anneli viperused tõid Herkkile juba valgusaasta pikkuse edumaa ja tegu oli praktiliselt tehtud. Viimane kaamera ette minek oli ju ainult võidu vormistamine.
Alles siis oli Herkkil aeg peidetud pinged valla päästa. 36 kilo, võit enese ja valu üle ning väikese boonusena ka hiigelsuur reisitšekk olid käes.
Finaal mõjus ikkagi laastavalt
Herkki on viimased kaheksa aastat elanud-töötanud Soomes. Mitte ehitamas, pigem lammutamas. Põhimõttel, et enne kui midagi ehitama hakatakse, tuleb vana alt maha lammutada. Herkki lammutabki ja perekond Soomes aitab.
Herkki on seni nii hästi lammutanud, et firma boss, kuulnud Herkki mehetegudest ja valudest, andis mehe kuu lõpuni vabaks. Et ikka veel päris põrgulikult valu tegevat jalga ravitseda, et mees ikka jalule aidata. Siis tuleb juuni ja pärispuhkus. Selleks ajaks sõidab Herkki alati Eestisse. Peaasjalikult Ida-Virumaale, kus Herkkil sugulasi ja sõpru suurte hulkade viisi.
Pärast finaaligi jõudis ta seal tiiru teha ja esimesi vaimustusavaldusi vastu võtta. Asi läks koguni nii maruks, et üle pika-pika aja lasti ta lipsu nii lõdvaks, et mahutas sinna taha neli pudelit õlut. Nii et juurde tuli juba paar väga raskelt kaotatud kilo. Seda pole juhtunud ammu. Aga vanasti... Siis ei olnud Herkki mahumõõduks mitte õllepudel vaid kast. "Kaanisin tõesti märjukest meeletult. Mille tulemuseks oli ka kehakaalu tohutu tõus. Ikkagi minu kasvu juures 130 kilo. Nüüd on hoopis teine olek. Uus ihu tunneb end väga hästi. Kui õllekaanimise järgi jätsin, võtsin esimese nädalaga alla kuus kilo. Järgmisega seitse. Ja siis tuli tunne, et see saade tuleb ära võita."
Kas gloobus on pöörlema pandud?
Niivõrd kopsakas reisitšekk annab kindlasti koguni gloobuse keerlema panna ja see näpuga seisatada. Ükski koht maailmas poleks kättesaamatu.
Herkki naerab. Teab, kas see päris nii ikka ongi.
"Uskuge - sama on minult küsinud kõik sõbrad ja sugulased. Ikka olen vastanud, et midagi pole veel otsustatud. Ja mulle pole veel õieti kohalegi jõudnud, et mul säärane üüratu reisiraha kodus on. Mõtlesime naisega, et viiks ellu mu peaaegu lapsepõlvest pärit unistuse ja lendaks Lõuna-Aafrikasse safarile. Kaelkirjakuid ja sebrasid ehtsasse loodusesse vaatama. Aga käik Finnairi kassasse oli kui nätakas allapoole vööd. Isegi lühike aeg LAVis maksis 2700 eurot. Ja esimene lend oli kavas alles järgmise aasta jaanuaris. Kahepeale rohkemgi kui reisitšekk. Usun, et igasuguseid rahasid läheb veelgi. Tundub, et meile muutub asi liialt ulmeliseks. Aga aega on õnneks piisavalt."
Võit on käes igal juhul
Herkki ütleb sedagi, et läheb reisiks kuhu ka läheb. Aga kindla võidu on ta saavutanud igal juhul. "Olen lugenud netikommentaaridest, milliseid imetrikke olevat ma võidu nimel teinud. Lasknud isegi magu opereerida ja soninud kokku midagi sama jaburat. Ma ei tea, kust inimesed sellised jutud võtavad. Aga nad võtavad.
Minu ainus mõte võistlusel osalemiseks oli tõestada kõige rohkem endale ja pisut ka publikule, et kahe kuuga on võimalik 36 kilo alla võtta. Et inimene on hea tahtmisega, ilma igasuguse vingu ja halata ennast ületama."
