Lapsepõlves õpetati, et "aitäh" on võlusõna. Samaväärseid sõnu oli teisigi, mäletame ja teame, jõudumööda neid ka tarvitame. Võiks rohkem.
Nii imelik kui see mõnele tundub, tahaksin siinsamas öelda aitäh Õhtulehele selle eest, et ta avaldas 21. aprilli numbris persoonikülge täitva intervjuu kiirabiarst Mare Liigeriga. See on väga hea lugu, hinge raputav, tänase Eesti elu lahkav kahe inimese kõnelus. Aitäh Rainer Kergele, et ta selle kirjutas ja aitäh Mare Liigerile, et ta oma avameelsete ja valusate hinnangute avalikustamisega nõustus.
Mare Liiger on kiirabis töötanud kolmkümmend aastat, ta tunneb ja tunnetab oma patsiente. Enamgi veel, ta valutab kaasa oma patsientide valu, elab iseendagi hinges läbi teiste kurbust ja abitust. Ta teab ja ütleb selle ka välja, et paljude püsipatsientide häda on üksindus ja surmahirm. Ei ole kellegagi rääkida ja lõpuks ei tahagi enam rääkida.
Arstki on vaid inimene
Elu tänases Eestis on surunud inimesi nurka, üksi rabelema, allakäigutrepist alla veerema. Kes pole edukas ja rikas, on ise süüdi – seda loosungit on eriti viimastel aastatel trummina põristatud ja jätkatakse aina. Jah, elu tänases maailmas ja Eestis on karm. Kas ka õiglane?
Selliseid ja veelgi raskemaid mõtteid äratab kõnealune lehelugu. Ei taha seda ümber jutustama ja hinnanguid arendama jääda, soovitan lugeda.
Püsipatsiendina tahaksin tänada kõiki arste, õdesid ja põetajaid, kes minuga elu jooksul ja eriti viimasel viiel aastal on tegelenud. Uskuge või ärge uskuge, mul ei ole halbu kogemusi. Läbi aegade on arsti suhtutud kui elupäästjasse, tema peale on loodetud ja temalt on oodatud sageli rohkem kui anda suudetakse. Ja kui lootused ei täitu, ei olda laitusega kitsi.
Usaldan arste jäägitult
Arst on ka inimene, temagi võib enneaegu läbi põleda nagu igaüks meist. On häiriv lugeda või kuulda, kuidas otsekui mingi graafiku järgi lahvatab aeg-ajalt lauskriitika kogu meditsiinisüsteemi suhtes. On juhtunud, et mitmest torust korraga antakse tuld ühe või mitme konkreetse meediku pihta, keskendutakse võimalikele ja oletuslikele eksimustele, jättes täiesti kõrvale nende inimeste teened, professionaalsuse ja aastatepikkuse erialase töö tulemused. Arsti amet on väga avalik, alati kõigile näha ja arvustada. Nagu ka näiteks kooliõpetaja oma.
Ausalt öeldes, ma natuke pelgan praegu, et mu tohtritele ei meeldi, kui ma neid siin nimepidi nimetan, aga ma väga tahan tänada Tartu ülikooli südamekliiniku kardioloogi Sirje Kõvaskit, kes mind raskel kõhkluse- ja hirmuhetkel oma tugeva veenva sõnaga julgustas. Pragas ka, sest oli vaja. Aitäh talle.
Ja kusagil sisemuses tuksub minus usk, et sama Maarjamõisa väga tunnustatud onkoloog Peeter Padrik on kinkinud mulle ja paljudele eluaastaid juurde ja et see jätkub. Kui me hommikuti tema kabineti ukse taga ootame ja näeme teda kiirkõnnil mööda koridori tulevat, teame, et kella kümneks meid, ambulatoorseid, vastu võtma tulles on tal juba palatites tükk tööpäeva seljataga. On ta juba üksjagu väsinud? Ei paista. Närviline? Ei, mitte sinnapoolegi. Ta tunneb ja tunnetab meid. Patsiendiga suheldes on ta napisõnaline ja täpne, tähelepanelik ja hooliv. Me usaldame teda jäägitult.
Kõik sisendavad kindlustunnet
Ja üldse, kui ma Maarjamõisa suurhaigla välisuksest sisse olen jõudnud, valdab mind iga kord suur rahu. Tean, et juhtugu minuga nüüd mis tahes, siin on abi otsekohe olemas, mind ei jäeta nõrkenuna pingi peale kössitama. Seda kindlustunnet sisendavad kõik, kes siin vaikselt ja vilunult toimetavad, alates riidehoidjatest ja registraatoritest, laboriõdedest ja abipersonalist, tudengitest-praktikantidest erialaspetsialistideni välja. Aitäh!
Näe, professor Hele Everaus läheb mööda koridori. Tema nime teatakse ammu kaugel väljaspool Eestitki. Aga ta on siin, pole pakkumistest hoolimata parematesse paikadesse ära läinud. Aitäh!
Aitäh kõigile, kes on kodumaale jäänud.
Tulge tagasi teie, kes te läksite. Võib kõlada õõnsalt, aga kodumaa vajab meid ja eestlase kodu on Eestis.
Aitäh.
