Visiiditasude tõstmise asemel tuleks enne uurida olemasoleva raha kasutamist ning teha kõik ebavajalike uuringute ja protseduuride ning tühiarvete vältimiseks. Näiteks 2008. aastal tehti kirurgilistest lõikustest apendektoomiat 100 000 elaniku kohta Taanis 99, Eestis aga 164 korda. Ka muud numbrid on Eestis suuremad, välja arvatud põlveproteesid, mida meil paigaldatakse vähem.

Miks on Eestis operatsioonide arv suurem? Spekuleerin, et kui Eesti haigekassa on kokku leppinud teenuse osutamiseks kindlad mahud, mille raviasutused peavad täitma, siis arvete esitamine võib olla muutunud justkui eesmärgiks omaette.

Rohkem teisest arvamust

Samal ajal ei oska patsient ise hinnata talle tehtava ravi vajalikkust. Järsku meil lõigatakse eelnevaid numbreid arvestades hoopis terveid pimesooli välja? Paratamatult tekivad sellised küsimused, sest ei ole väga tõenäoline, et Eesti inimestel massiliselt teatud haigusi rohkem esineks.

Lahenduseks pakun, et patsiendid võiksid rohkem kasutada teisest arvamust, mida võiks küsida sõltumatute arstide või raviasutuse käest. Samuti tuleb patsiendi jaoks muuta tema raviarved nähtavaks. Lätis näiteks on juba patsientidel olemas raviarvete vaatamise võimalus ning pidevalt avastatakse arvetelt raviteenuseid, mida patsient pole saanud.

Lisaks tuleb läbi mõelda see, kuidas kontrollida, kas kõiki uuringuid ja operatsioone on üldse vaja teha või hoopis muuta teenuste rahastamise põhimõtteid. Kahjuks on tänapäevases kasumile orienteeritud arstiabis teenuseosutajatel huvi osutada rohkem kallimaid ravimeetodeid leebemate ja odavamate asemel. Näiteks võib tuua ka psühhiaatria, kus teenuseosutajatel on pigem huvi panna patsient kohtuotsusega tahtest olenematule ravile, mis on märksa kallim kui vabatahtlik ravi.

Kas oleme palju haigemad?

Ka paneb imestama, miks kasutati ühte olemasolevat laseraparaati sapi- ja neerukivide purustamiseks ainult 1 kord 2010. aasta jooksul, mis patsiendi jaoks on märksa leebem protseduur kui kivide laparoskoopiline eemaldamine.

Küsimusi tekitab ka arstivisiitide arv, mida tehakse Eestis ühe elaniku kohta aastas 6,2 korda, Rootsis aga 2,8.

Kas meie inimesed on rohkem haiged või toimub meil hoopis patsientide jooksutamine? Eestis on patsiendi omaosalus tervishoiu kogukuludest 27%, Lätis 41, Rootsis aga 18 ja Soomes 24 protsenti.

Otsida tuleb kohti, kust saaks kokku hoida, mitte küsida inimeste käest raha juurde. Selles olukorras viisitasude tõstmine on sama hea kui varba ravimine, kui inimesel on süda haige.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 51993733
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis