2
fotot
KASSILAUSUJA: Mare Liiger on erakorralise meditsiini arst ja esmaabikoolitaja, kellele meeldib õppida: tal on magistrikraad sotsiaalteadustes; doktoriõppe meedia- ja kommunikatsiooni- vallas stoppas masu. Vabal ajal aitab ta (uuele) elule kasse, kelle inimesed on jätnud omapäi. ()

"Vanal inimesel ikka siit logiseb ja sealt logiseb. Siis tuleb õhtu. Ta on üksi ja mõtleb: kas ma hommikut näen? Mis siis saab, kui ma öösel suren ja siia haisema jään? Rõhk läheb järjest kõrgemaks ja ta kutsub kiirabi. Ta palub: istuge veel natuke aega mu juures!" kirjeldab Mare Liiger üsna tavalist kiirabiväljakutset. Mare Liiger on kiirabiarst, õigemini erakorralise meditsiini arst. Sügisest töötab ta sel kohal Soomes, sest Eestis enam ei jaksa.

Kuidas elu inimesest lahkub?

See võib olla väga ilus, väga pühalik. Aga ka kohutavalt räpane.

Ma olen näinud imeilusaid surmasid – kui seda võib niimoodi nimetada. Ma olen näinud, kuidas inimene on teinud otsuse: ma tahan nüüd kirikuõpetajat. Ta saab viimase võidmise ja ütleb: nüüd on mul hea olla.

Kirikuõpetaja veel imestab: ta näeb ju nii hea välja! Aga kaheksa tundi hiljem on inimene hästi rahulikult ära läinud.

Ma mäletan kopsutursega meest, kel oli olnud kolm infarkti. Talle oli juba haiglas öeldud, et järgmisest kopsutursest ta enam välja ei tule. Seisund läks järjest kehvemaks ja kehvemaks. Ühel hetkel ma mõistsin, et minu roll on täidetud. Ma kutsusin mehe abikaasa ja ütlesin: teate, meditsiin ei saa enam midagi teha, aga teie saate siin juures olla, ja loovutasin prouale oma koha. Proua võttis mehe kaela ümbert kinni, rääkis, kuidas mees on talle nii hirmus kallis... ja mees läks ära aeglaselt, ilusti, väärikalt.

Samas me näeme ka seda, kui inimene on juba lõppjaamas, aga meile karjutakse: viige ta haiglasse, viige kohe haiglasse, siit minema-minema-minema!

Et ta jumala pärast kodus ei sureks.

Sest seda kušetti on ju veel vaja? Kuidas siin peal pärast magada?

Jaa! Ja et omaksed ei näeks. Kuigi see inimene tahaks hoida oma kõige lähedasema käest kinni.

Ma olen viinud kirikust, kus olid ka pastori eluruumid, ära inimese, kes suri vähki. Ma tõin ta tema kodust haiglasse, mingisse boksi, kus ta oli ihuüksinda. Vaat see on jube, see on kole.

Kas sage surma nägemine mõistusele ei hakka?

Kui sa käid surma konstateerimas, siis see nagu ei käi su käest läbi, see ei käi su hingest läbi.

Kui sa aga oled surija juures ja sa pead omastega piike murdma: unustage nüüd ära, mida teie tahate! Räägime sellest, mida tahab inimene, kes praegu minema hakkab! Ja su headest kavatsustest sõidetakse üle: ei-ei-ei, te viite ta ära!

See teeb tõesti valu ja kibedust, aga päris lolliks vist mitte.

Või no selles mõttes teeb lolliks, et sa võtad ja hakkad meeleheitlikult hindama seda pisikest elunatukest, mis siin areneb.

(Mare Liiger viipab puuri poole, kus Vasalemma poe kõrvalt leitud hüljatud kassi-mamma imetab peotäit oma poegi ja üht adopteeritud kassilast. Mare on MTÜ Kassiabi vabatahtlik: hooldab ja ravib peremeheta jäänud loomi.)

Kas te usute jumalasse?

Ma ei ole kirikuinimene.

Te sattusite lapsena baptisti koguduse hoole alla, sest teie ema, näitleja Ellen Liiger, ei tahtnud teid kasvatada, ta ei sallinud teid.

Mis teha, ma olin isa (näitleja Ilmar Tammur) moodi.

Aga aeg on teinud juba oma töö ja korrektiivid.

Ma ei ütleks, et ema ei tahtnud mind kasvatada, kuid ta armastas ühte asja – ta armastas mängida. Ema viimased sõnad, enne kui ta igavikku läks, olid: "Ma tahan mängida!"

Mis teid kiirabiarsti töös vihastab? Mille peale te tahaks juukseid katkuda, tulistada, kägistada?

Ühel isadepäeval kutsuti meid Klooga kaupluse juurde. Seal oli hunnik lamptäis isasid, mitte väga parme, aga elukutselisi joodikuid. Hommikul kell pool üksteist nende jalad ei kandnud, aga kuidas nad hooplesid, mitu last on neil kodus! Üks ütles, et laps peab saama leiva kätte, kuid ei tohi segada viinavõtmist.

Siis ma tundsin küll, et seda inimest tahaks natuke kägistada.

Miks sinna kiirabi kutsuti?

Ühel isal oli otsmiku peal kriimustus: jalad ei kandnud, ta kukkus, linnupoeg! Kriimustus tuli puhtaks pesta.

Alkohol on minule hell teema. Ilmselt tänu sellele, et isa... Ma puutusin alkoholiga rängalt kokku. Isa ei ole ma palju näinud, ehk mõned korrad.

Aga ma nägin teda haiglas, kui ta tegi oma viimaseid hingetõmbeid. Käisin sealt palatist siis läbi, olin valvearst.

Kas teie isa sai teada, kes tema juures käis?

Mkmm! Ta oli teadvuseta.

Aga ema tarvitas kah lõpu poole südamest. Ja hullem veel – koos tablettidega. Ka viimastel elukuudel.

Te ei saanud onkoloogiks, sest pidite õpingud katkestama ja tulema Moskvast tagasi ema põetama.

Jah! Ema vähi viimases staadiumis põetama.

Kas eestlasi tapab rohkem pigem ületöötamine, ülejoomine või ülemuretsemine?

Osasid kindlasti ületöötamine. Maapiirkondades sageli lootusetus ja sellest tingitud ülejoomine. Kui sa vaatad väikest külapoodi, saad sa aru, et inimesele teist võimalust ei pakutagi. Maal ei anta inimesele luksust juua vähe. Kui mina tahan minna suvilasse sauna, siis ma tahan lahjat õlut, kas mõnda Tšehhi oma või siis seda A. Le Coqi 2,9protsendilist. Mõnikord ma tahan alkoholivaba siidrit – ma ei taha kraade!

Aga kas väikeses maapoes on niisuguseid saada?

Mis on kiirabiarsti jaoks hea, rahulik päev?

See, kui ma saan teha oma tööd!

Mõni aeg tagasi oli väga hea päev, ma lendasin õnnest: kõik väljakutsed olid erakorralised tööd! Kõik olid tõsiselt haiged, aga neid õnnestus päästa. Ma tegin seda, milleks mind on treenitud.

Eesti tervishoiukorralduse seadus on pannud paika, et kiirabi ülesanne on eluohtliku mürgituse, trauma ja haiguse diagnoos, intensiivravi ja transport.

Aga mida me enamasti tegelikult teeme?

Kõigepealt me asendame perearsti! Maainimese kohta teatavasti põhiseadus ei kehti. Põhiseadus ütleb, et meil on õigus tervisekaitsele. Maainimesel, kui ta on nii äpu, et tal ei ole autot, seda õigust pole.

Inimene vajaks haiglasse või uuringutele minekuks omavalitsuselt transpordiabi, aga ta ei saa seda.

Siis tuleme meie metsikult kallist aparatuuri täis topitud masinaga ja osutame taksoteenust.

Me teeme hästi palju sotsiaaltöötaja tööd. Lastekaitselised probleemid on väga valusad.

Kassilausuja-blogis – seal ma kirjutan sageli oma valu välja – on üleval lugu ühest poisikesest. Tema ema käib välismaal tööl, isa elab 500 meetrit eemal, aga 13aastane poiss pandi vaimuhaige vanaema juurde, kelle haige psüühika tõmbas muidugi selle lapsekese kah oma luululisse maailma, hakkas nägema teda piinavate haiguselamuste põhjustajana.

Mis põhjusel sinna majja kiirabi kutsuti?

Vanaproua oli kindel, et teda mürgitatakse: et pojapoja arvutist tulev mürgine kiir on mõjutanud tema jalgu ja ta ei saa täna käia. Tegelikult laskis ta mööda tuba ringi nagu noor põder. Näitas oma voodit: kas näete – siin on mürki ja siin on mürki!

Ja kui sa vaatad vanaema ilusat Lumivalgukese-voodit ning seejärel lapsekest köögis – oma vanuse kohta kõhna, väikest, viletsat, kahvatut, küllaltki ära kurnatut... Poisil olid ainult õpikud, kalts maas ja väike vana läpakas – nendes tingimustes ta elas.

Vanaema kohta ei saa midagi öelda – vaimuhaige on vaimuhaige. Aga poisi vanemad ju teadsid seda, mis tingimustes laps elab!

Te saate tööd tehes vist päris sageli sõimata?

Oo, ohtralt!

Mille eest enamasti?

Selle eest, kui eeldatakse seda, mida teha ei saa.

Sulle öeldakse: ja palun nüüd seda retsepti, seda retsepti, seda retsepti ja veel seda retsepti! Ja sa ütled: aga me ei kirjuta retsepte! No siis tuleb sealt: aga miks te siis üldse olemas olete? Saame nii, et suitseb.

Eks inimesed elavad välja oma kibestumust: arsti juurde ei pääse, uuringutele peab ise sõitma. Inimene on tüdinud, teda on kuu aega uuritud, diagnoosi ei ole, ja siis ta kutsub kiirabi välja: ütelge, mis mul viga on, praegu ja kohe!

Kui on arstibrigaad, siis arstilt võib veel mingeid oletusi küsida, aga enamasti on nüüd ju õebrigaadid, ja on jube hale, kui selle vaese õekese käest küsitakse seda, mida ta iial öelda ei või.

Kallale on kah tuldud?

Jaa! Kord sain narkomaani käest vastu vahtimist.

Ja kord pääsesin napilt. Ilmselt deliiriumis ema oli löönud oma pojale noaga neeru. Õnneks oli mul nii palju oidu – mul vist ikka on kuskil kaitsepühak –, et ma teadsin: ma ei tohi enne sündmuskohale minna, kui politsei on kohal.

Politsei tuli. Läksin siis selle poisi juurde, hakkasin vaikselt toimetama – järgmisel hetkel kuulen mingit nahinat.

Naine seisis minu kohal, nuga käes, tera üsna minu unearteri lähedal. Politseinik oli tal käest kinni saanud!

Pärast seda olen ma üsna ettevaatlik.

Ja sellest on vanajumal päästnud, et ma ei ole avariisse sattunud. Väga paljud mu kolleegid on kiirabiautoga avariisse sattunud. Noh, ma katsun need viimased kuud veel avariideta läbi ajada.

Lähete juba pensionile?

Ei lähe!

Soome keelt õpin, järgmisel reedel kirjutan lepingule alla.

Te lähete Soome kiirabiarstiks?

Erakorralise meditsiini arstiks, jah.

Pool kuud olen Soomes arst ja pool kuud teen Eestis koolitusi. Kuid siin ma arst enam ei ole. Mitte mingil juhul!

Aga missioonitunne?

Kui ma siin missioonitundest jätkaksin, tähendaks see lihtsalt seda, et lähiajal veetaks ühe arsti pildi ümber järjekordne must lint. Minu kursusekaaslased lähevad järjest.

Ületöötamine?

Ületöötamine.

Ning – ükski kannatus ei saa kesta igavesti. Viis aastat on meile korratud: kas te, arstid, ei ole aru saanud, et teid ei ole kiirabis vaja? Me läheme õdede ja parameedikute peale üle. Teie olete liigsed! Ja üldse – te saate liiga palju palka. 950 eurot kuus kätte on ilmne priiskamine, kui õele võib maksta 500!

Sa näed, kuidas su kolleegid töötavad ennast surnuks. Needsamad õed on kahe-kolme kohaga tööl. Sa näed, kuidas parameedik läheb järjest tigedamaks, närvilisemaks!

Ma ei sallinud varem soome keelt, vabandust, ma kõndisin sellest alati mööda. Aga ühel hetkel tekkis motivatsioon ja arusaamine, et Eestis kiirabi kutsuvad Soome (vodka)-turistid ja inimesed Soomemaal on kaks väga erinevat inimgruppi.

Mis on kiirabiarsti kutsehaigused?

Väga paljud meist on surnud hästi noorelt infarkti ja insulti. Lisaks süda, kõrge vererõhk, äratõstetud selg ja viimasel ajal läbipõlemine ning depressioonid.

Kui tekivad unehäired, siis on kõik! Siis enam kiirabis töötada ei saa, ära põled.

Kas hommikul tööle minnes võite kuupäeva, kuufaasi ja ilma järgi öelda, millised väljakutsed täna ees ootavad?

Ilma järgi iga kord ei tea öelda, aga kui õhurõhk kiiresti langeb, hakkavad küll vererõhud hüppama ja südamed lähevad rütmist välja.

3.–4. kuupäeval hakkavad pensionärid jooma, 7.–8. tööinimesed ja lapsukesed – viimased saavad taskuraha.

15. on rahad otsas, siis hakkavad alkoholikrambid. Viinakrampe tuleb juhul, kui inimene on arvestatava osa oma elust tegelnud tsüklijoomisega. Teisel-kolmandal päeval pärast tsükli lõppu tekivadki langetõvekrambid. Viinakramp on üks levinumatest väljakutsetest.

Kumba tuleb sagedamini ette, kas seda, et kiirabi väljakutsega on viimase minutini viivitatud, või seda, et on kutsutud välja meditsiiniliselt tühise asja pärast?

Viimase hetkeni kannatavad inimesed sügaval maal. Neid ei ole enam väga palju jäänud, aga nad kannatavad viimase hetkeni. Siis ütleb perearst: ma ei tule välja, kutsu kiirabi.

Nahaalid annavad 10–15 protsenti väljakutsetest: siin on sentimeetrine haav, pange plaaster peale. Või keset ööd: ma pean hommikuks minema vereanalüüse andma ja nüüd te peate mu ära viima. Ta ootab ukse peal, asjad on pakitud.

Mis selle kolme kümnendi jooksul, mil te olete kiirabis töötanud, muutunud on? Millised on uued trendid?

Varem oli usaldus arsti vastu. Sa võtsid haige käe, vaatasid talle silma sisse ja ütlesid, et ma teen kõik, et sul parem hakkaks. Haiged olid õnnelikud ja tänulikud. Toimus emotsionaalne kaarleek inimeselt inimesele, see oli kunst!

Praegu on kunsti väheks jäänud. Praegu me müüme vorsti: meditsiiniteenust, taksoteenust, mida iganes.

Ma pidasin silmas rohkem haiguste poole pealt?

Rütmihäireid on vähemaks jäänud, tabletid on tugevamad. Vererõhuprobleeme võiks olla muidugi veel palju vähem...

Avariid on jõhkramad. Omal ajal oli nii, et kui oli avarii, siis olid laibad. Praegu annavad avariid ka üliraskelt vigastatuid.

Töö on enam-vähem sama, ega siin midagi suurt väga muutuda saa.

Keda tõesti vanasti ei olnud, on meie riigis niinimetatud üleliigsed inimesed: kodutud, sotsiaalselt tõrjutud, pikaajalised töötud. Nendel oleme tõesti vaid meie viimane õlekõrs ja õhkõrn elulootus.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Katrin Rohtla
Telefon 614 4051
Katrin.Rohtla@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis