Topeltstandardid tekitavad võimu suhtes okserefleksi, leiab ajalehe Sirp teadustoimetaja Marek Strandberg, kommenteerides paljude riigikogu saadikute kommet kulutada iga kuu maksuvabalt 500 eurot autoliisingule ja teist samapalju kütusele.
"Miks peab kodanik endale sõiduki ostma või liisima maksustatud raha eest?" küsib toimetaja ja endine riigikogu liige
Strandberg. "Ega ta seda enda lõbuks kasuta – ikka laste kooliviimiseks ja sealt toomiseks, trenni sõidutamiseks, arsti juurde minekuks ja tööl käimiseks."
Kütusekulu 500 eurot kuus
Reformierakondlasest riigikogu saadikul Valdo Randperel kulus mullu igas kuus tööga seotud kuluhüvitisteks mõeldud rahast keskmiselt 600 eurot autoliisinguks, tööga seotud maksuvaba kütusekulu oli kuus keskmiselt veidi alla 500 euro. Mees põhjendab liikumisvajadust sellega, et kuna ta valiti Kagu-Eestis, siis on ta selles maanurgas väga sage külaline.
Randpere fraktsioonikaaslane Taavi Rõivas peab maksuvabaks tööga seotud kuluks Audi Q7 liisimist kuus keskmiselt 507 euro eest. Kütust kulus Rõivasel Randperest vähem – kuus kõigest 250 euro eest keskmiselt.
Mõlemal mehel kulus tööga seotud kuluhüvitisteks mõeldud 8500 eurot viimse sendini ära.
"Jupiteri ja härja elu on ikka olnud erinev," kommenteerib Strandberg, märkides, et riigikogu liige saab osavalt toimetades 500euroste kuumaksetega soetada nelja aasta pikkuse ametiaja jooksul 24 000 euro väärtuses maksuvaba vara.
Saadikud peaksid pidama sõidupäevikut
"Ehk sobiks siis ka nii, et tavakodanik saaks endale samuti maksuvabalt mingit kola soetada ja ettevõtjagi maksuvabalt oma kliente kostitada," leiab
Strandberg, et kõik kodanikuühiskonnast rääkivad võimulolijad võiksid ju härja Jupiteriga võrdsustada. "Küsimus pole ju riigikogu liikmete maksulistes eriõigustes, vaid pigem selles, et need peaksid laienema igale kodanikule."
Suhtekorraldaja Ivo Rull tõdeb, et saadikul on kindlasti tarvis liikuda. Nõuda, et ta tööalase liikumise enda taskust kinni maksaks, pole päris õige. Samas ei kasuta saadik maksuvabade eurode eest soetatud masinat ning kütust ainult tööülesannete täitmiseks. "Mina väikeettevõtjana pean pidama sõidupäevikut, milles hoian töö- ja isiklikud sõidud lahus. Saadik peaks sama tegema, näidates eeskuju nende seaduste täitmisel, mis ta kõigile teistele kohustuslikuks on teinud," arvab Rull.
Nii Strandberg kui ka Rull leiavad, et kodanikkond ootab valitsejatelt ennekõike võrdset kohtlemist. Seda saab kahel moel – kas olla kodanike ja ettevõtjatega samal tasemel ka vabaduste ja võimaluste osas või võimaldada ka kodanikele samu maksuvabastusi ja eeliseid nagu endalegi.
"Võimukandja on oma eeliste suhtes kalk: ta ütleb, et kahjuks on seadus selline, et meil, näete, on sellised maksueelised ja sellega tuleb leppida," selgitab
Strandberg. "Kodanik ja ettevõtja sooviks aga enda väljateenitud raha ja makstud maksudega samas proportsioonis eeliseid – soetada sõidukeid ja maksta kinni kulusid. Seni kuni kodanik ja võimukandja pole oma võimalustes ja õigustes tegelikult võrdsed, kestab kriis, ja presidendi, ministri ning rahvasaadiku jutt on tavaline plära," võtab Strandberg teema kokku.
Lõviosa maksuvaba raha autole
Mullu kulutas 940eurose kuukuluhüvitise täielikult ära 12 saadikut. Kaks suutsid säästa väga väikese summa. Enamikul kogu raha kulutanud saadikutel läks lõviosa sellest sõidukuluks – autoliisinguks ja kütuse ostuks.
liising kütus
(keskmiselt kuus) (keskmiselt kuus)
Deniss Boroditš 430 300
Ester Tuiksoo 410 350
Inara Luigas 400 300
Mihhail Stalnuhhin 680 300
Peeter Võsa 480 650
Priit Toobal - 300
Rainer Vakra 116 230
Viktor Vassiljev - 250
Kalev Lillo 350 440
Taavi Rõivas 507 250
Urmas Klaas 370 300
Valdo Randpere 600 500
Annely Akkermann 220 330
Urve Palo 500 330
