Metsatalu Pärnumaal. Suur sõda on just lõppenud. Perenaine ja peremees rügavad palehigis tööd, et talu taastada. Sünnitavad ja kasvatavad lapsi. Võõrvõim neid ei häiri, neil on missioon – Eesti elu edasi kanda.

Ühel õhtul tulid kutsumata külalised. Metsast. Et peremees, süüa vaja, ja veel ühte-teist. Kui ei anna, võtame. Võtsidki.

Ei läinud palju aega, kui uued külalised kohal. Samuti püssidega, aga viisnurk mütsil. Ka neil lühike jutt: asjad kokku ja Siberisse! Metsavendade aitamise eest. Kust teame? Eks abisaaja rääkis. Kui endal häda käes, laulavad nagu linnukesed.

Kui aastate pärast naasti – aga paljud ei naasnud, jäid jäätunud mulda –, oli talu hävinud ja elumõte kadunud.

Ja nüüd on need, kes noore pere unistuse hävitasid, kangelased. Vabadusvõitlejad. Nimed marmortahvlil.

Siia lõppu kõlbaks pisut Tõnu Õnnepalut: «Ohvriks saamisest pole tavaliselt pääsu, kuid mõrtsukaks hakkamine pole kunagi vältimatu. Alati võib selle asemel valida ka ohvri rolli. Ma ei tea ainult, kas inimeselt saab seda nõuda.»

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Liina Metsküla
Telefon 614 4166
Liina.Metskula@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis