Kui seitsme aasta eest Belgiasse kolisin, kummastas mind autojuhtide pidev signaalitamine. Eestis anti tol ajal signaali vaid hädaolukorras või siis, kui katus puha ära sõitis. Suur oli mu üllatus paari aasta eest kodumaale naastes – tallinlaste autod prääksuvad nüüd nagu ärritunud pardipere.
Rahvas on närviline, tervis logiseb, lapsed röögivad. Tormab inimene läbi lume, puhiseb – mõlemad peavad kõrvale tõmbama. Pensionärid trügivad bussi, otsekui saaks esimesena peale jõudnu nooruse tagasi. Tehasetöölised ja õpetajad ähvardavad streigiga, fooliummütsidega kodanikud häirivad suure risti juures vabaduse hauarahu. Majandus ei liigu eksponentsiaalselt üles, vaid vingerdab, ilmutab mõlemasuunalist dünaamikat. Ei ole rahu Eestis.
Peaks seda, peaks toda
Keegi ei istu paigal. Saunapäeva õhtul ütleb inimene, et ta ei saa, tal on kaks kohtumist. Või ma ise – põhitöö, otsakesed, keelekursus, loominguline eneseväljendus, olme. Lubasin endale, et nädalavahetusel ei tööta, ent südant täidab rahutus – peaks seda, peaks toda. Et kõik tehtud saaks, panen tööd tähtsuse järjekorda ja mõõdan tööaega vastava veebirakendusega.
Organiseeri, planeeri, ole efektiivne! Pidevalt tuleb ennast ühelt töölõigult teisele ümber programmeerida. Reede õhtul programmeerivad paljud inimesed ennast etanoolilahuse abil lõõgastumise töölõigule. Tehasetööline ja tõlkija, arst ja infotehnoloog, ehitaja ja ettevõtja – solidaarselt ja massiliselt, ainult vedeliku hind varieerub. Üks teeb siiski lisaks sporti, naudib looduslikke õnnehormoone, aga teine nuusutab pealekauba nina veriseks.
Sõna «robot» võttis esmakordselt avalikku kasutusse tšehhi kirjanik Karel Čapek. Alguses plaanis Čapek ühes näidendis teenivate masinate kohta kasutada tšehhikeelsest sõnast «d?ln?ci» (töölised) tuletatud sõna «d?l?asi», kuid tema vend Josef soovitas panna parem «robot». «Robot» tuleb tšehhi sõnast «robota» – «orjus, orjatöö». Eestis ja mujalgi on robot võetud inimarengu eesmärgiks. Selline suur arenguhüpe ei tule mõistagi kiiresti ega valutult.
Feodalismi ajal valitsesid vähesed paljusid, tahtlus muutusteks puudus. Tööstuslik pööre nõudis targemaid orje; tarkust saanud töölised hakkasid mässama. Evolutsioon peab olema üleüldine, muidu tuleb revolutsioon. Praeguseks oleme jõudnud totaalse süsteemini, milles isegi varakad inimesed ja võimukad juhid sõltuvad kalendrist. Kas kaliif Harun ar-Rashid oleks päev läbi nutitelefoni kõdistanud? Ei, tal oli haaremis tegemist. Tänapäeval oleks tal tunnis kaks kohtumist ja aastas kaks nädalat puhkust.
Ega keegi seda värki teadlikult juhi. Ise oleme loonud süsteemi, mis tugineb püsivale rahuldamatusele. Kohe kui tundub, et paremat autot ei oska tahta, tekib kange isu kiirkaatri järele. Tegutseme nagu kõrgema taseme eeslid – hoiame ise endal porgandit nina ees. Rahast, mida süsteem annab, ei tundu kunagi piisavat, et aeg maha võtta. Robot ei puhka rohkem kui elementaarseks akude laadimiseks tarvis.
Minust head robotit ei saa
Töö saab otsa vaid neil, kes jäävad muutuva struktuuriga majanduse hammasrataste vahele. Teistel – mida rohkem tööd teha, seda rohkem tuleb juurde. Inimesed, paraku, ei ole siiski masinad. Ikka läheb miskit meelest, planeering on halb, tuleb kiirustada. Ootab inimene maksuametis järjekorranumbrit ja kui eelmise numbri omanik jääb mökutama, pistab kisama: miks te uut ei kutsu, ma olen siin tööajast! Soovib kaasliikleja enne Viru ringi reastuda – tuut! Eest ära, kas sa ei näe, et mul on jube kiire, sõidan seitsmekümnega.
Heakene küll, vähemalt oleme otsustanud ise robotiteks hakata ega kavatse metselajatelt higi ja vaevaga kätte võidetud planeeti masinatele üle anda. Teisest küljest – veel pole valmistatud masinaid, mis tuleksid paarikaupa kokku, rüüpaksid sisse pudeli peenemat õli ning hakkaksid endist koopiaid kolksutama. Ainsad, kes sääraseid peletisi ehitada võivad, oleme meie, inimesed. Kui me selle rumaluse tegemata jätame, võib robotiseerumiseta toime tulla. Kes ütles, et evolutsioon peab jätkuma? Järsku on meil niigi mõnus?
Lihtne öelda, raske teostada. Mina isiklikult olen ammu teadvustanud, et head robotit minust ei saa. Sestap ei ole ma näiteks autot liisinud – mida väiksem porgand nina ees, seda lühem ora tagumikus. Kordan endale üha, et mind ei huvita viie paksema, targema või rikkama hulka pääsemine, aga ometi ketravad ajus tööd, ideed, plaanid, tahtmised. Aeglase sõitja peale pole veel pasunat prääksutanud, aga närvilisele robotihakatisele olen vastu parditsenud küll.
Jämedaid porgandeid pole enam
Belgias avastasin, et oluline osa signaalitamisest on emotsioonivaba suhtlus – «ma näen sind!» või «oot, tohib ma tulen vahele!». Närvide pärast signaalitab seal peamiselt teiselt poolt Vahemerd tulnud rahvas. Eestis ei saa midagi taolist Peipsi asjus väita – närvid on põliseestlastel sama läbi kui kohalikel slaavlastel. Buumiaegne jämedate porgandite unelm on tuhastunud. Jäänud on ebameeldiv alasti tõde: tahad porgandeid, hakka robotiks. Võta võlg ja raba tööd.
Robotiseerumise ülim aste oleks see, kui inimene vabaneks soovidest, kui rügamine olekski ainus elu sisu. Kujutage ette eeslit ilma porgandita! Lihtne – see on lihtsalt eesel. Töö tegemine on hea asi, mulle isiklikult meeldib tööd teha, kuid ma olen sügavalt veendunud, et oleme robotiseerumisega eksiteel. Tänu tehnilisele progressile ja teaduslikele põllundusmeetoditele ei ole enam mingit vajadust orjatöö järele. Närvid, stress, joomine ja südamehaigused – see ei ole ratsionaalne lahendus.
Mõtleme veel. Esimese asjana võiks kokku leppida, et lõpetame Eestis totaka signaalitamise ning kui teisel on tarvis reastuda, laseme jala lõdvemaks.
