ANNA TEADA: mida soovid sina sünnipäeva puhul Eesti Vabariigile? (136)

"Milleks mulle sõeluuring?" küsis hiljaaegu üks tore ja tegus naine, kui tuli juttu emakakaelavähi ja rinnavähi sõeluuringust. See, et naised osalevad riiklikus ennetusprogrammis, on minu meelest nii elementaarne, et ei osanud sellele küsimusele vastatagi. Kuid – statistika näitab, et skriiningule ei tule üle veerandi kutsutud naistest, ja küllap on nende seas terve hulk, kel sama küsimus keelel.

Õigel teel on need, kes oletasid, et viisaastaku edukaima suhtekorraldusfirma valimisel käib pingeline võitlus kahe riikliku taustaga organisatsiooni vahel – kapo versus riigiprokuratuur.

Lahvatanud skandaal erakondade annetustes võib tuua selgust paljudele küsitavatele tegudele. Tõsi küll, juba enne tõsiselt uuringutesse süvenemist teatas juhtivprokurör Heli Sepp, et annetuste näol pole tegemist mõjuvõimuga kauplemisega.

Seoses Õhtulehe 23. mai juhtkirjaga söandan juhtida tähelepanu sellele, et nii erakondade rahastamise kui antud skandaali asjus ei valitse riigikogus üleüldine üksmeel.

Juba on esimesed juurakorüfeed nentinud, et väga raske saab olema Reformierakonna rahastamisskandaali õiguslik menetlemine. Põhjuseks olla nõrk seadusandlus.

Kultuslikus makaronivesternis «Hea, halb ja inetu» satub inetu Tuco sõjavangide laagris hiigelsuure jõhkardist valvuri piinatavaks, kuid ei kaota südikust. «Mulle meeldivad suured paksud mehed. Kui nad kukuvad, teevad nad kõvemat kisa ja vahel ei saagi enam püsti». See ütlemine tuli meelde Reformierakonna rahapesuskandaali puhkedes.

Üldsus on arvamusel, et kapo teeb, mida tahab, sest teda ei kontrolli keegi. Sellele ebanormaalsele olukorrale on viidanud ka reformist, endine riigikohtu esimees ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, täna riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste.

Et asjad parteikassade täitmisel on käinud nii, nagu Silver Meikar nüüd avalikult kirjeldab, on olnud pikki aegu kõigile teada. Sestap pole kuigi usutavad praeguse justiitsministri Kristen Michali ega riigikogulase Kalev Lillo kui vastavalt musta raha annetamise organiseerimises ja ümbriku üleandmises süüdistatavate kärmed pressiteated, mis Meikari juttu ümber lükkavad. Reisilt naasnud peaminister Ansip teatas end teemaga kurssi viimatagi, et usub Michalit.

Puhas rõõm oli näha harvaesinevat operatiivsust, millega prokuratuur eile Reformierakonna musta raha kantimise asjus kriminaalasja algatas. Hoolimata sellest, et jutt oma ministri võimalikust seaduserikkumisest.

Kodanik Meikari puhtsüdamlik ülestunnistus ei tohiks meid kedagi üllatada, iga tädi Maali ja nimetu Delfi kommentaatorim**n teab, et kõik poliitikud on sead, värdjad ja reeturid. Poliitikud ja must raha on lõputu ja tüütu teema – Edgari idaraha, sotside idaraha, roheliste hämarad skeemid, isamaaline kodakondsusmüük, raudteemüük, kolhoosnikepartei maadevahetus, erastamine, kodanik Pandi edulugu – see teema on lõputu.

Üldsuse nurinast hoolimata vormistas riigikogu vääramatult ära töölt vabatahtliku lahkumise korral makstava hüvitise kaotamise. Asja üks tahk on oma sõnade söömine, kuna uue tööseaduse vastuvõtmisel peibutati üldsust just selle lubadusega muude töötajaile kahjulike punktidega leppima. Teine ning eelnevast olulisemgi on aga asjaolu, et enda ehk riigikogu liikmete suhtes sama muudatuse tegemist ei peetud Toompeal vajalikuks. Vähe sellest, seda ei viitsitud üldse kõneaineks võttagi.

Proovige koolilastelt küsida, mida nad arvavad lühemast suvevaheajast. Ja neid ei huvita isegi see, kas selle arvel saaks keset õppeaastat ühe vaheaja juurde või mitte.

Viimasel ajal on ka valitsusparteid hakanud rääkima sellest, et tööjõumakse on vaja vähendada. Praegune tööjõu maksukoormus on tõesti liiga suur. Kahjuks aga kaasnevad jutuga tööjõumaksude vähendamisest jutud kaudsete maksude suurendamisest, sest käibemaks ei olevat tööjõumaks.

Raha paneb endiselt kõige paremini paika, kes on kes. Näita poliitikutele eemalt rahapatakat ja nad võtavad kõik sama laulu üles. Ei ole vahet, oled sa aastaid opositsioonis istunud või kõik see aeg koalitsioone moodustanud.

Nädalapäevad tagasi lendu lastud sõnum, et tööd ei leia vaid loll ja laisk, on Eestimaale viis tiiru peale teinud ning järelkajad vaid kõvenevad. Rünnatakse sõnumitoojat ning leitakse kümme põhjust, miks on õige olla töötu.

Inimestel ei maksa seoses Google Streetview’ga privaatsuse kadumise või oma avaliku kuvandi kontrollimatuse pärast väga muretseda, leiab kolumnist Vahur Afanasjev.

Järjekordse altkäemaksuvõtmises kahtlustatava politseiniku kinnipidamine ei pane enam kedagi eriti imestama. Tegemist ei ole üksikjuhtumiga.

Juba mitmed aastad kultiveeritakse massimeedia abil jõudsalt sõnumit, et oleme grillirahvas. Ei ole ju. Enamik eestlasi kõrvetab vaakumpakendist haaratud pooltoote haledalt ära. Sama hästi võiks öelda, et oleme kartulisalatirahvas. Või hapukapsarahvas. Mõlemad on saksapärased leiutised. Vaatame tõele näkku, eestlase rahvustoiduks on ainult kama ja seegi pole ametlikku kinnitust saanud. Pealegi pole kolm-neli kuud järjest peamiselt sütel kõrvetatud lihast toitumine tervislik.

Järgmise aasta kõige olulisem küsimus Eesti poliitilises konnatiigis on, kas pärast kohalike omavalitsuste valimisi õnnestub Savisaarel säilitada linnapea koht või sunnitakse ta sellest loobuma.

Lugesin Õhtulehe artiklit Alari Kivisaare kohta ja kuulsin ka seda, mida ta raadios rääkis. Olen ennegi märganud Kivisaare suhtumist inimestesse, kes on töötud ja kes ei teeni palju raha. Aga tee sa tööd kui hästi tahes, ega poemüüjale ega autojuhile ei hakata sellepärast maksma kõva palka. See näitab, et põhjus pole mitte töölistes, vaid ikkagi tööandjates ja meie majanduses.

Ajendas mind kirjutama Alari Kivisaare jutt teemal, et see, kes vähe teenib, on loll ja laisk. Tahaksin sellele vastu vaielda. Mina arvan, et paljud ametid on meil lihtsalt alamakstud. Kas võib laisaks nimetada inimest, kes tõuseb kell 5 hommikul, läheb lehmalauta sõnnikut rookima, loomi söötma ja lüpsma ja saab selle eest miinimumpalka. Minu oma abikaasa on tööl Tondil õpetajana. Ta on lõpetanud ülikooli, kuid peab õpetaja palga eest lisaks õpetamisele vahetama ka oma õpilaste lappe, taluma puuetega laste jõhkrusi ja nende vanemate etteheiteid, et nende laps ei arene nii nagu normaalsed lapsed.

Sattusin lugema TLÜ õppejõu Vitali Belobrovtsevi kommentaari "Likvideerime vene gümnaasiumid õilsa eesmärgi nimel" 3. mai Õhtulehest ja mõtlesin, et sellisele kirve-propagandale peab vastama, kuna autor viib häbenematult inimesi eksitusse rusikaväidetega "venekeelse hariduse likvideerimisest" ja seostab osaliselt eestikeelset õpet sunniviisilise eestistamisega.

1. Aken maailma

Kreeka pankrotist räägitakse tõsiselt juba ka ELi juhtide tasandil ning aina enam analüütikuid hindab selle tõenäosuseks üle 50 protsendi.

Üle-eelmisel suvel sai meie vanaema uue teleka. Suure ekraani ja digiboksiga. Vastavalt digilevi-isside soovitustele. Antenn on katusel, püüab vabalevi. Ma ei ole antennimees ega telekaprogeja. Võtsin ette ja tegin korra nii, et telekas töötab. Uue teleka puldil on paarkümmend nuppu ülearu, vanaema jaoks veel rohkem.

Hiljuti tunnistas meie peaminister avalikult, et ta on väsinud. Imelik küll, kuid seda oli kosutav kuulda. Ka tema, nagu paljud meist. Temagi on inimene, mitte igiliikur, kelle eesmärk on oma riiki igavesti eesliinil hoida, teistest parem olla.

Televiisorimaks on ikkagi ka Eestisse jõudmas. Sest mida muud erakanalite üha valjenev nõudmine oma programmi edastamise eest digilevi teenusepakkujatelt protsenti küsida tähendab.

Meil eestlastel on sageli kombeks tühjast tüli teha, tähti närida ja pilli lõhki ajada. Kui kuuleme mõnda negatiivset uudist, asume mõttes kiiresti süüdlast otsima. Teinekord pakub mingit erilist naudingut vaadata, kuidas poliitikud üksteisele ära panevad, aga tuleb ette ka neid kordi, kus sõbrale öeldud teravuste pärast hiljem piinlikkust peab tundma.